Veidi segane ja purjus aitäh!

Suur vajadus siia kirjutada. Mul oli just sünnipäev ja kuigi üks noormees üritas mu tuju kõigest väest rikkuda, siis mul on mu armsad sõbrad, kes selle no nii pörffiks muutsid. Polegi vaja suurt pidu  ega palju inimesi. Vaja on, et need kõige kallimad meeles peaks ja helistaks, kirjutaks ja joonistaks. Seda  nad tegidki. Sain nüüd aru, kes on need kalliskivid, kelle ma korjanud olen ja kes on lihtsalt kivid. Niiii suur tänu Teile, kes leidsid aega ja tahtmist see päev koos minuga veeta.

Endiselt ei saa üle oma üllatusest. Mu Cärol. I will never stop caring. Ma armastan sind rohkem, kui taevas on tähti! Mu parim sünnipäeva üllatus! <3 div="">

Isegi kui ma seda üldse ei oodanud, oli see parem kui kunagi olnud on! Vahet pole, kui vanaks sa saad. Need inimesed su ümber teevad selle pärva eriliseks. Ma armastan Teid! <3 div="">

Mu kõige kallim Siki! Ma tean, et kell pole veel nii palju, et oleks 30.mai, aga ma jään muidu magama, niiet soovin esimest korda Sulle juba omalt poolt õnne. Kindlasti teen seda homse päeva jooksul veel umbes miljon korda :) Sinu 19 aastat. Need head 19 aastat. Nende 19 aasta jooksul, tglt õigem oleks öelda 16 aasta jooksul, oled sa mulle olnud eeskujuks, ülekõige olen tahtnud olla sinu moodi, teha mida iganes selleks, et just Sina oleksid minu üle uhke. Täna saan mina öelda, et ma olen Su üle uhke. Ma nii tahaksin olla sellel tähtsal päeval koos Sinuga, aga kahjuks vist ei vea kuidagi välja. Ja kuksilt nagu kuulsin, et Sa ei oota väga oma sünnipäeva ja Sul pole sünnipäevaks mitte mingit tuju, niiet ma loodan, et see, kui väga ma Sind armastan, teeb Su päeva natukenegi päikselisemaks... Naudi seda päeva, sest teine kord Sa enam ei saa 19. Musikallipai. Kõige kallim oled!!!!!!

Kahjuks kaugel olen

ja liialt pikk on Sinu juurde tee, 

kuid heade soovidega Sinu juurde tulen, 

Sa sünnipäeval vastu võta need.

Sul soovin palju õnnelikke aastaid, 

täis helgeid päevi,  rahulikke öid.

Et oleks rõõm Su elus ikka saatjaks

ja sammuksid Sa elus õigeid teid. 

Et muremõtted pühiks pehme käsi, 

et maine hellus tundmata ei jääks.

Et poolel teel Sa iialgi ei väsiks

ja peagi saabuks kohtumise päev!

PAAAAAALLLLJUUUUUU ÕÕÕÕNNNNEEEEEEE!!!!!!!!!!

Sinu A

The more I see the less I know the more I like to let it go.

Postituse pealekiri seletab praegu perfektselt kogu mu elu praegu. It's a mess! 

Igatahes ei viitsi ma siin praegu seda lahkama hakata. Ilmselt kuulevad sellest kõigest vaid valitud kõrvad. Inimesed, keda usaldan ja armastan. Ja kuna ma juba jutuga siia jõudsin, siis räägin oma vingest nädalavahetusest ja avastustest.

Ammu kokku lepitud nädalavahetus Annuga sai alguse Lõunakeskuses, kus mu armas mind juba ootas. Ei saa Annu kohta öelda, et ta mu parim sõbranna oleks, sest ta on sellest midagi palju enamat. Järjest enam avastan, et ta on täielik minimii. :D Mul on hea meel, et ta mul on ja ma armastan teda. Nii lihtne see ongi. :) Igatahes veetsime nv minu juure ja vaatamata halvale ilmale oli meil tõesti lõbus. 

Laupäeval toimus Riidajas perepäev ja läbi selle oli päris palju ägedaid tegevusi planeeritud. Üheks neist oli kastironimine. Ma olin ülikindel, et teen seda, kui seda sõna plakati peal nägin, aga kui võimalus käes oli, siis hakkasin kartma. Nii ma siis algul vaatasingi, kuidas mu õde seda tegi. Ja käisin kogu aeg vaatamas, kuidas teised seda tegid. See tundus no ikka niiiii hirmus. Ja lõpuks, kui mu õde seda teist korda tegema läks, siis läksin ka ja ütlesin, et olgu, ma siis teen selle nüüd ära. Aga jõudsin veel 10 korda ümber mõelda ja endas kahelda, kuni need traksid mulle lihtsalt jalga pandi ja siis mul enam tagasiteed ei olnud. Nii ma siis ronisingi nende kastidega ma arvan, et kergelt pool tundi. :D Ja kuigi ma tahtsin juba pärast 3-e kasti alla tulla, siis jõudsin hoopis 23 kasti kõrgusele. Alla kukkumine oli kuidagi imelik. Mul läksid silmad automaatselt kinni ja jäin lihtsalt õhku rippuma. :D Igatahes olen ma ülirahul, et ma selle ära tegin. Ja seda teeks tõesti teinekordki.

Lisaks tuli mulle meelde, et eelmine aasta mu ägedad klassikaaslased lennutasid mind mu sünnipäeval katapultiga taevasse. Ja sel aastal viis päeva enne oma sünnipäeva ronisin kastidega kõrgustesse. Mul on ikka vaja igal aastal midagi ekstreemset teha oma sünnipäeval. Järgmisel aastal- langevarjuhüpped, näeme!

Laupäeval avastasin endalt ka palaviku, 38.5. Kuid olin juba sõpradega kokku leppinud, et nad tulevad minu juurde ja nii siis läkski. Annikaga veel arutasime, et kõige rohkem istumisi ongi minu juures olnud. Või no tegelt, mujal ei olegi. Avastasin jälle, kui head mu vanad sõbrad on. Öeldes neile lause, ma ei pea oma sünnipäeva, saan vastuseks: Ära siis pea, aga me tuleme ikkagi! :D Te olete lihtsalt amazing! Neil vanadel klassikaaslastel on mingi suurepärane võime panna unustama kõik probleemid ja lihtsalt nautima seda, et elus oled. Miljon aitähhi. 

Nüüd olen taas Lähtel ja kõik need probleemid ajavad mind taga. Vahel on alla andmise tunne. Tahaks öelda, et mul on ükskõik ja sõnad ei tee haiget, aga ma ei saa sinna midagi parata, et need teevad haiget. Ja ma olen ringiga alguses tagasi. Ajalugu kordub ja seekord on paranemine palju raskem.

Nüüd üritan terveks saada, meediatöö lõpuni teha ja koolis kõik korda teha. Siis tuleb suurem töö otsimine ette võtta ja oma suveplaanid paika panna. Lõpetamine ja jaanipäev ja siis koolidesse sisseastumised. 

Siki.

Vahel sisetunne valetab ka!

Jõudsin siis lõunaks bussiga Tõrva. Astusin bussist maha, olles ise veel meeletult unine. Kogu bussisõidu olin kuskil magamise ja ärkvel olemise vahepeal. Nii ma siis seisin bussipeatuses, uni silmas ja otsisin emme autot. Järsku kuulsin, kuidas keegi karjub "Siki!" ning ma ei jõudnud ümbergi pöörata, kui Marten mu juures oli ja mind nii tugevasti kallistas. Siis sain aru, et jesss, ma olen lõpuks jälle kodus! :) 

Käisime vennaga jäätist ostmas. Päris omas kodus sain olla 5 minutit, kui emps mu ära orjastas ja me maja juurde sõitsime. Bikiinid jõudsin selga panna ja oligi minek. Pole tegelikult ammu tööd tehes ennast nii hästi tundnud. Niitsin 3,5 tundi järjest muru ja aeg lihtsalt lendas. Mõtlesin kõige üle, kuigi ei mõelnud midagi välja. Siiski oli see lihtsalt hea. Hiljem sai aiamaal ka korralikult ikka tööd tehtud! :)

Igatahes kogu selle jutu mõte on, et ma tundsin ennast hommikul nii halvasti ja mu sisetunne ütles tõesti, et tuleb halb päev, kuid tegelikult on see siiani nii mõnus ja kodune olnud. Ma pole praegu õnnelik, vaid kurb ja pettunud, kuid kodus tulevad alati parimad lahendused.

PS! Ja ma tõesti loodan, et jõuan homme oma Annu juurde! :)

Peagi, paremaks meil kõik muutub...

Nii raske ja keeruline on praegu. Ma kardan. Kõik tuletavad mulle pidevalt meelde seda, et gümnaasium saab nüüd läbi ja ma pean tegema valikuid. Et ma pean valima kooli ja töökoha. Pean valima linna, kus elama hakata ja millega oma elu siduda. Pean valima inimesi ja suutma jagada nende vahel oma aega. Nii meeletult valikuid ja nii vähe tahtmist neid otsuseid langetada. Ja see kõik on nii raske ja keeruline. Lisaks kõigele tunnen ma igalt poolt nii suurt survet. Ma tean ju isegi, et pean need valikuid tegema, kuid ma ei vaja, et mulle iga päev seda meelde tuletatakse. 

Eksamid on tehtud ja ma naudin juba suve. Nii kaua kuni seda nautida saan, sest varsti tuleb tööle minna ja oma elu elama hakata. Ilmad on ilusad- vähemalt seegi on hea.

This is going to work!

Ma pean proovima, sest ma nii väga tahan, et see õnnetuks!

Mul oli tore päev ja mul on nii ilus Annu! :)