I'm gonna pick up the pieces.

Kirjuta ära, Ctrl+A ja delete!

Niisiis, millest kirjutada, kas sellest mida ma tunnen või sellest, mida ma teinud olen? Ma alustan pigem sellest, mida ma teinud olen ja eks siis paistab, milleni see postitus jõuab.

Neljapäeval oli koolis pildistamine ja seejärel võimu üleandmine. Reedel toimus siiski õpetajate päev. Kindlasti oli meil raskem, kui eelnevatel aastatel on olnud, sest meid on ju palju vähem, kui teisi. Kuidagi saime hakkama tänu vilistlastele. Korraldusliku poole pealt olid ka mõned apsakad, aga need lahenesid suhteliselt kiiresti. Mina olin siis eesti keele/kirjanduse õpetaja ning ühte inglise keele tundi andsin ka koos Patrickuga! Patrick on ikka armas mul. :)

Armsaks oled saanud! :)

6b klassi eesti keele õpetaja.

Ta on armas.

Üks pilt pildistamise päevast ka. Sa tead, Doris! :)

Reedel sõitsin koju. Meeletu väsimus oli, aga nii hea oli koju jõuda. Venna kallistas ja musutas. Linnas nägin Rainiga ka, kes mul nüüd sõjaväkke läks. Korra tekkis mõte isegi õue minna, aga väsimus oli selleks liiga suur. Jäin kuidagi väga vara teleka taha magama. Selle eest oli hea uni :). Aa, reedel näitasin issile oma tatoveeringud ka ära. Ta alguses ei uskunud, et need päris on, aga lõpuks ei jäänud tal muud üle kui uskuda. Siis ta vaid naeris ja arvas, et isegi päris armas on. 

Issile mõeldud tatoveering.

Minule väga südamelähedane ning hetkel meeletult oluline tatoveering.

Laupäeval väga kaua magada ei saanud, sest emme tahtis, et ma temaga linna kaasa läheksin ning aitaksin tal issi sünnipäevaks asju osta. Tegelikult kogu päev mööduski issi sünnipäevaks valmistumisega. Panin oma uue ilusa kleidi ka selga. Pidu läks ju tegelikult kenasti. Kuigi alkoholiga sai liialdatud. Ilmselt seda tegid kõik, kes seal olid. Välja arvatud need, kes kainekat sõitsid. Rahvas vajus vara ära. Lõpuks tiksusime mingi viiekesi ja siis läksid teised ka magama ja jäin ainult mina. Nii nagu tavaliselt, siis minu pidu ikka kell 3 lõppeda ei saa. Helistasin Mammule, võtsin Martini Asti kaasa ja läksin talle vastu. Kõndisime tagasi, istusime ja rääkisime maad ja ilmad kokku. See oli tegelikult nii tore. Pole seda ammu teinud. Ta on ikka kallis, kõigele vaatamata. Minu armas lubas ka, olenemata kella ajast, mulle külla jõuda ja seda ta tegigi kella poole viie ajal hommikul! Ütleme niiet tänu temale ma praegu nii tugevana üritan püsida. Ta on minu jaoks see, kellele toetuda. Meie kahe poole tunnine jalutuskäik andis meeletult jõudu juurde ja lootust. Temaga seoses on kõik korras. Isegi liiga korras ja ma olen õnnelik. Iga naeratus, mis siit huultelt tuleb on just täpselt temale mõeldud.

Mari kallis helistas ka laupäeval, kahjuks ei saanud ma temaga väga rääkida, sest polnud lihtsalt sellist võimalust. 

Maailma parim!

Olulistega.

;*

Issi väike tüdruk!

Te olete nii head.

Nothing can change it!

Aga nüüd siis see, miks ma päriselt kirjutama hakkasin. Lubasin endale täna pool tunnikest, kui ma lihtsalt istusin, kallistasin oma kaisukat ja töinasin. Lootuses, et hakkab kergem. Ei hakanud. Rääkides ka ei hakka. Küsimusi tekib juurde ainult ja lahendust ei suuda ma välja mõelda. Hetkel tundub, et ma pean tegema oma elu kõige suurema otsuse. Mul on kaks valikut ja kumbki neist ei ole hea. Kui ma jätan valimata, siis on see täpselt sama halb, kui valides. Ma oleks tõesti parema meelega elanud teadmatuses, kui sellise teadmisega. Nüüd ei oska ma enam midagi teha. Iga minuti tagant triivivad mõtted sinna, kuhu nad ei tohiks ja pisarad tulevad silma. Ma ei tea, mida teha. 

Öeldakse, et alati on võimalus valida. Isegi kui need valikud on halvad. Praegu ma tunnen, et mul ei ole seda võimalust. Võibolla siiski on, kuid ma ei tohi valida. Nüüd esitan ma küsimuse sulle, kallis lugeja, kui sa peaksid valima enda ja oma pere vahel, siis millise valiku sa langetaksid? 

Mul on tunne, et mina olen praegu see, kes peab need tükid kokku korjama ja sellest uuesti maja üles ehitama. Ma tahan, et see kõik oleks mööduv, et see läheks hästi kiiresti mööda. Ma tahaks, et ma saaks uuesti kergendunult hingata. Ma teen need asjad korda kuidagi, ma pean tegema. 

Tuleb uskuda ja ma usun. Ma usun Sinu eest ka!