Just a dream...

Kas sa oled unistanud kunagi millestki sellisest, mida sa tead, et sa tõenäoliselt kunagi ei saa? Imelik eks! Sa tead, et ei saa seda, aga unistad ikkagi. See teeb isegi natukene haiget. Unistustes on see kõik nii reaalne ja siis kui hakkad mõtlema, et kuidas seda kõike teostada, mõistad, et see polegi tegelikult võimalik. See on nagu see päris õige armastus, millest kõik räägivad. Või noh, tegelikut ei ole ka. Sest selle armastse võid sa ikkagi kunagi ükskord leida, aga need unistused on teistsugused. Need on sellised unistused, mida sa unistad ainult sellepärast, et sa ennast nii üksikuna ei tunneks. 

Tahaks praegu õue minna. Tahaks, et lund sajaks hästihästi rahulikult, aga hästi tihedalt. Tahaks, et need esimesed õrnad lumehelbed ennast mu juustesse peidaksid. Ma helistaks Sulle. Ootaks Sind seal, kus tavaliselt. Siis ma räägiksin Sulle nendest unistustest. Sa ei mõistaks ja võimalik, et naeraks. Siis me jalutaksime. Ma üritaks lumehelbed kinni püüda enne, kui need maapinnale jõuavad kukkuda. Sina vaataks mind. Vaataks, kuidas ma seda teen. Võimalik, et sa naeraks jälle. Võimalik, et sa teeksid seda koos minuga. Ja siis ma ütleks Sulle, et ma tahan ühte asja teha ja siis ma teeks Sulle ühe lumeingli. Sina ütleksid, et sa tahad ka nüüd midagi teha. Ja siis sa teeksid seda ja mul pole selle vastu midagi. Ning pärast seda ma naerataks Sulle ja viskaks Sind lumega. Jookseksin ära ja sa ajaksid mind taga. Ja siis kui sa mu kätte saad, siis sa kallistaksid mind ja ütleksid, et sa oled õnnelik. Õnnelik selle üle, et ma olen koos Sinuga siin ja praegu. Mina ainult naerataksin ja ütleksin, et ma olen õnnelik, et sa sellest aru said. Ja siis sa hakkaksid naerma. Sa naerad üldse väga palju, aga see pole üldse pahatahtlik, vaid armas ja hooliv naer. Mul ei ole isegi külm mitte. Lund sajab kogu aeg juurde. Siis saadad sa mu koju ära ja ma kallistan sind hästi kaua, sest ma ei taha, et see hetk lõppeks. Ma tahaks, et aeg jääks seisma ja ma saas igaveseks sinna jääda, käed ümber sinu ja tunda ennast turvaliselt. Ja siis see lihtsalt lõppeb.

Üks ilus õhtuke! :)

Eile oli konkreetselt selline tunne, et vaheaeg ei oma ikka mingit mõtet. Istud kodus ja ei tee midagi. Selline üksik tunne. Vastik tunne. Mõtlesin siis vesikat teha. Üksinda. Istusin köögis, tegin vesikat ja mõtlesin, et mul pole mitte ühtegi sõpra. Ajas isegi natuke naerma.

Siis aga helistas mulle mu armas Annika, täpselt nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Küsis, et mis ma teen ja kas olen kodus. Ütlesin, et tule siia, teen üksinda vesikat ja tema oli igatahes päril sellega! :) Veidi aja pärast ta siis mu uksest sisse asutski. Aga mitte üldse üksinda vaid kaasas mu lemmik-kaksikud ja Steven. Selline soe tunne tuli kohe koos nendega. Tänu eilsele õhtule võib ilmselt oma vaheaja ka kordaläinuks lugeda. Nii hea ja tore on rääkida inimestega, kellega ei pea kunagi teesklema. Saad olla sina ise, täpselt nii loll ja rumal, kui sa tegelikult oled ja nad ei pane seda isegi pahaks mitte, sest nad on sellega harjunud. Kiusavad küll, aga nad usuvad alati ja toetavad. See on nii heaheahea. Ma ei jõua neid ära kiita ilmselt. :) Rääkisime just sünnipäevadest ning ma pool naljaga ütlesin, et tuleval aastal ma küll sünnipäeva ei pea ning Tauno ütles selle peale: " Meie oleme ju niikuinii kohal! " Ja nii ilmselt ongi. Ja see on nii krdi hea tunne. Nad läksid küll kahjuks ära, aga selle sooja tunde jätsid ikka südamesse. Nii heaaaaaa! Nagu täiesti minu enda väike kindlus! :)

Musu tuleb homme!

Home.

Praegu on halb. Ma ei teagi miks. Peaks ju hea olema, sest ma olen kodus ja vaheaeg hakkas. Aga ma olen nii väsinud. Kaks viimast päeva sai Eloga koolis ringvaadet tehtud. Me saame vahest ikka meeletult kiiresti meeletult ägedate asjadega hakkama. See, et me selle nii vähese ajaga ja kahekesi valmis tegime on tegelikult juba päris saavutus. Veerandi kokkuvõtte aktus oli ka äge. 11.meedia sai hästi hakkama ja see oli huvitav. :)
Vaheaja plaaniks on see, et oma vennaga hästihästi palju aega koos veeta. Võimalik, et õpin ka natuke. Pildistama tahaks ka minna! :)
Panen mõned pildid ja siis lähen tuttu. Issi ootan ka ära! :)
Siki.

Puhta lehena alustad jälle...

Siis on kõige raskem ja kurvem, kui istud siin ühikas üksinda ning üritad välja mõelda, mis saab. Sellepärast ma üritangi võimalikult vähe siin olla. Igal pool trennides käia ja õues õhtuti. Lihtsalt, et ei peaks siin nelja seina vahel omi mõtteid mõtlema.

Lugesin just oma tähtkuju iseloomustust ja see vastab tegelikult ikka täiega tõele. Seal on kirjas see, et kaksikud vajavad seda, et neid armastatakse ja neist hoolitakse, kuigi neil endil on väga raske kedagi armastada. Lisaks ka see, et kaksikute tähemärgis olevad inimesed ei taha kunagi üksi olla. Enne on nad koos väga igavate ja lollide inimestega, kui üksinda. Vastab ikka tõele küll.

Peale selle kõige ma ikka lausa pean neid kurva viisiga lugusid kuulama eks! :D Oh mind tobukest. Üritan siin elueest midagi kirjutada, et Mari päris igavusse seal kodus ära ei sureks. Vaheaeg tuleb varsti ja ma pean oma aja niimoodi ära jagama, et ma ikka igale poole jõuaksin, kuhu vaja. 

Loodan parimat. Ja see nädalavahetus võiks ka tore tulla! :)

Siki. :)

Keegi ei saa olla masenduses, kui tal on õhupall.

Doris käskis mul eile juba midagi positiivset ja ägedat kirjutada, aga ma ei oskand. Mari ilmselt imestab, et ma nii tihedasti blogima olen hakanud ja tal on midagi lugeda nüüd. Piuksiga plaanid ka juba tehtud ;))

Igatahes, magasime täna Triinuga meeletult sisse. Ärkasime kell 08.02. Tunnid algavad kell 8.15. Natuke jäime ikka hiljaks, aga kuna esimene tund oli muusika ja kontrolltööd olid meil hästi tehtud, siis õpetaja hilinemist sisse ei pannud. 

Kogu päev möödus uniselt ja õudusunenägu saksa keel muutus jälle jubedamaks. Biloogia töös sain ka masendavad 73% ehk siis 3+. Aga noh enda tehtud lollid vead olid sees. Hinded on üldiselt korras ja ma olen rahul tegelikult.

Jalka trenn jäi kahjuks vihma pärast ära. Reedel on klassidevaheline jalka ka. Tahaks ka mängida, aga eks näis, kas saab. Päris äge oleks. 

Olenemata vihmast olen ma täna tunduvalt positiivsem, kui eile. Ma mõtlen küll sellele, kuid vaikselt hakkan otsima lahendust, sest ma tean, et see peab siin kusagil olema. Ja ma usun, et ma leian selle. Pean leidma, muud varianti ei ole. :)

Aa, nüüd õhtul käisime Triinuga poes. Krõpsud, jätsid, pistaatsiapähklid ja energiajook sai ligi võetud. Talveks tuleb ikka rasva ka koguda ju. 

Peaks midagi lugema, midagi sellist, mis innustust annaks. Ma arvan, et selleks on Jansa uus jutuke. 

Head und! 

PS! Mul õhupalli pole, aga mul on Doris ja Triinu.

I'm gonna pick up the pieces.

Kirjuta ära, Ctrl+A ja delete!

Niisiis, millest kirjutada, kas sellest mida ma tunnen või sellest, mida ma teinud olen? Ma alustan pigem sellest, mida ma teinud olen ja eks siis paistab, milleni see postitus jõuab.

Neljapäeval oli koolis pildistamine ja seejärel võimu üleandmine. Reedel toimus siiski õpetajate päev. Kindlasti oli meil raskem, kui eelnevatel aastatel on olnud, sest meid on ju palju vähem, kui teisi. Kuidagi saime hakkama tänu vilistlastele. Korraldusliku poole pealt olid ka mõned apsakad, aga need lahenesid suhteliselt kiiresti. Mina olin siis eesti keele/kirjanduse õpetaja ning ühte inglise keele tundi andsin ka koos Patrickuga! Patrick on ikka armas mul. :)

Armsaks oled saanud! :)

6b klassi eesti keele õpetaja.

Ta on armas.

Üks pilt pildistamise päevast ka. Sa tead, Doris! :)

Reedel sõitsin koju. Meeletu väsimus oli, aga nii hea oli koju jõuda. Venna kallistas ja musutas. Linnas nägin Rainiga ka, kes mul nüüd sõjaväkke läks. Korra tekkis mõte isegi õue minna, aga väsimus oli selleks liiga suur. Jäin kuidagi väga vara teleka taha magama. Selle eest oli hea uni :). Aa, reedel näitasin issile oma tatoveeringud ka ära. Ta alguses ei uskunud, et need päris on, aga lõpuks ei jäänud tal muud üle kui uskuda. Siis ta vaid naeris ja arvas, et isegi päris armas on. 

Issile mõeldud tatoveering.

Minule väga südamelähedane ning hetkel meeletult oluline tatoveering.

Laupäeval väga kaua magada ei saanud, sest emme tahtis, et ma temaga linna kaasa läheksin ning aitaksin tal issi sünnipäevaks asju osta. Tegelikult kogu päev mööduski issi sünnipäevaks valmistumisega. Panin oma uue ilusa kleidi ka selga. Pidu läks ju tegelikult kenasti. Kuigi alkoholiga sai liialdatud. Ilmselt seda tegid kõik, kes seal olid. Välja arvatud need, kes kainekat sõitsid. Rahvas vajus vara ära. Lõpuks tiksusime mingi viiekesi ja siis läksid teised ka magama ja jäin ainult mina. Nii nagu tavaliselt, siis minu pidu ikka kell 3 lõppeda ei saa. Helistasin Mammule, võtsin Martini Asti kaasa ja läksin talle vastu. Kõndisime tagasi, istusime ja rääkisime maad ja ilmad kokku. See oli tegelikult nii tore. Pole seda ammu teinud. Ta on ikka kallis, kõigele vaatamata. Minu armas lubas ka, olenemata kella ajast, mulle külla jõuda ja seda ta tegigi kella poole viie ajal hommikul! Ütleme niiet tänu temale ma praegu nii tugevana üritan püsida. Ta on minu jaoks see, kellele toetuda. Meie kahe poole tunnine jalutuskäik andis meeletult jõudu juurde ja lootust. Temaga seoses on kõik korras. Isegi liiga korras ja ma olen õnnelik. Iga naeratus, mis siit huultelt tuleb on just täpselt temale mõeldud.

Mari kallis helistas ka laupäeval, kahjuks ei saanud ma temaga väga rääkida, sest polnud lihtsalt sellist võimalust. 

Maailma parim!

Olulistega.

;*

Issi väike tüdruk!

Te olete nii head.

Nothing can change it!

Aga nüüd siis see, miks ma päriselt kirjutama hakkasin. Lubasin endale täna pool tunnikest, kui ma lihtsalt istusin, kallistasin oma kaisukat ja töinasin. Lootuses, et hakkab kergem. Ei hakanud. Rääkides ka ei hakka. Küsimusi tekib juurde ainult ja lahendust ei suuda ma välja mõelda. Hetkel tundub, et ma pean tegema oma elu kõige suurema otsuse. Mul on kaks valikut ja kumbki neist ei ole hea. Kui ma jätan valimata, siis on see täpselt sama halb, kui valides. Ma oleks tõesti parema meelega elanud teadmatuses, kui sellise teadmisega. Nüüd ei oska ma enam midagi teha. Iga minuti tagant triivivad mõtted sinna, kuhu nad ei tohiks ja pisarad tulevad silma. Ma ei tea, mida teha. 

Öeldakse, et alati on võimalus valida. Isegi kui need valikud on halvad. Praegu ma tunnen, et mul ei ole seda võimalust. Võibolla siiski on, kuid ma ei tohi valida. Nüüd esitan ma küsimuse sulle, kallis lugeja, kui sa peaksid valima enda ja oma pere vahel, siis millise valiku sa langetaksid? 

Mul on tunne, et mina olen praegu see, kes peab need tükid kokku korjama ja sellest uuesti maja üles ehitama. Ma tahan, et see kõik oleks mööduv, et see läheks hästi kiiresti mööda. Ma tahaks, et ma saaks uuesti kergendunult hingata. Ma teen need asjad korda kuidagi, ma pean tegema. 

Tuleb uskuda ja ma usun. Ma usun Sinu eest ka!