Üks ilus õhtuke! :)

Eile oli konkreetselt selline tunne, et vaheaeg ei oma ikka mingit mõtet. Istud kodus ja ei tee midagi. Selline üksik tunne. Vastik tunne. Mõtlesin siis vesikat teha. Üksinda. Istusin köögis, tegin vesikat ja mõtlesin, et mul pole mitte ühtegi sõpra. Ajas isegi natuke naerma.

Siis aga helistas mulle mu armas Annika, täpselt nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Küsis, et mis ma teen ja kas olen kodus. Ütlesin, et tule siia, teen üksinda vesikat ja tema oli igatahes päril sellega! :) Veidi aja pärast ta siis mu uksest sisse asutski. Aga mitte üldse üksinda vaid kaasas mu lemmik-kaksikud ja Steven. Selline soe tunne tuli kohe koos nendega. Tänu eilsele õhtule võib ilmselt oma vaheaja ka kordaläinuks lugeda. Nii hea ja tore on rääkida inimestega, kellega ei pea kunagi teesklema. Saad olla sina ise, täpselt nii loll ja rumal, kui sa tegelikult oled ja nad ei pane seda isegi pahaks mitte, sest nad on sellega harjunud. Kiusavad küll, aga nad usuvad alati ja toetavad. See on nii heaheahea. Ma ei jõua neid ära kiita ilmselt. :) Rääkisime just sünnipäevadest ning ma pool naljaga ütlesin, et tuleval aastal ma küll sünnipäeva ei pea ning Tauno ütles selle peale: " Meie oleme ju niikuinii kohal! " Ja nii ilmselt ongi. Ja see on nii krdi hea tunne. Nad läksid küll kahjuks ära, aga selle sooja tunde jätsid ikka südamesse. Nii heaaaaaa! Nagu täiesti minu enda väike kindlus! :)