Olla see tunne..

Kusagil tuleb ennast ju välja elada ja taaskord valin selleks oma blogi. Mu elu ei ole absoluutselt õnnetu. Tegelikult isegi päris õnnelik, aga vahel juhtub selliseid asju, mis nii haigelt närvi ajavad, et ei lase üldse seda rahuolu nautida. 

Mu nädalavahetusest nii palju, et reedel oli lõbus ja tore. Suutsin ka esimest korda Juudases ära käia. Pole ausalt öeldes minu maitsele. Ei koht ega ka reedene muusika. Aga noo pole hullu, see ongi maitse asi ju. Veits sai ikka tantsu pandud, tibumusikallisid nägin ka. Nagu viimasel ajal tavaks saanud, siis näen ma neid ainult pidudel. Tore on ikkagi. Reedega jäin ma tegelikult haigelt rahule. Nii mõnus :).

Laupäev oli tööpäev. :D Hommikul polnud nagu hullugi. Tuju oli lõbus ja kõik timm. Mingi aeg jäi rahvast väheseks ja siis tuli uni peale. Natuke paha hakkas ka ja kõik kohad valutasid. Tuju oli ikkagi normis enamvähem. Tauno ja Sten ja teised poisid käisid mingi aeg mulle paremat tuju tegemas ja juttu ajamas. Ühe armsa sõnumi sain ka. Aitäh! :) Aga mingi aeg suudeti tuju no nii ära rikkuda. Terve õhtu jooksul ei tulnud tuju tagasi ja asi järjest hullemaks läks. Poleks nagu osanud arvatagi, et keegi nii oluline nii nõmedalt käituda võib. Kardan, et kui ma varsti kodust ära ei saa, siis võivad asjad pöördumatult halvaks minna. Mõningad kindlasti mõistavad, millest ma räägin siin. Igatahes ma ei suuda sellist käitumist ja egoismi enam kõrvalt vaadata. Aga no nädala pärast hakkab kool ja siis võimalik, et midagi muutub. Viimasel ajal olen ma rohkem mõistma hakanud, miks issi niimoodi räägib vahel nagu ta räägib ja mida ta tunneb. Ma saan aru temast, sest nüüd ma näen seda kõike, mida ma enne ei näinud. 

Ühe asja olen ära suutnud otsustada oma tuleviku koha pealt. Mul ei olegi küll aimugi, et mis ma peale gümnaasiumi teen, aga üks mida ma tean on see, et ma ei jää siia. Kohe kindlasti mitte!!! Ma armastan neid inimesi siin, aga kui ma näen seda, milliseks see väike koht inimesed muudab, siis ma ei taha siin olla. Ma vihkan seda kadedust ja seda, et kõik teavad kõiki. 

Nüüd ma loodan natuke aega parimat ja eks siis näib, mis tegelikult saab. Tunne on praegu hea! :)

Väss on peal, tuttu tagasi.

Paha tuju päev!

Täna on üks nendest eriti paha tuju päevadest, kui ei oska muud moodi olla, kui kõige ja kõigi peale kuri olla. Ei taha kellegagi rääkida ega suhelda. Mitte midagi ei taha teha. Ei oska. 

Ma ei tea, mis selle põhjustas. Võimalik, et selle põhjustas eilne selge informatsiooni üleküllus ja kogu see tunnetedraama. Või siis see, et ma käisin juuksuris ja pole oma soenguga üldse rahul. Algul olin, aga nüüd ei tundu see üldse sellisena nagu ma oleksin seda tahtnud. Või siis hoopis see, et ma käisin hambaarsti juures ja mu parandatud hammas teeb mulle nii nii haiget, et ma ei suuda hambaid kokku ka panna. Põhjuseid on palju . Kõige suuremat põhjust ma ei saa siin nii avalikult välja kirjutada, aga tahaks sellest hullult kellelegi rääkida. Issile näiteks. Ta saaks aru, mida ma sellega mõtlen. 

Kokkuvõttes tahaks natuke aega kodust eemal olla. Kooli ei tahaks, aga tahaks sinna kuskile küll. Ilmad on niii vastikult külmad ka. Ma pole veel valmis selleks, et dressipluusiga enam õue ei saagi minna. Böö, kui vastik kõik on.

Sest sa just panid mu endasse uskuma! Ma kardan ikkagi, aga usaldan ka rohkem. Sa oled kallis!

Peole, peole, me lähme tingimata...

Eile oli äge. Käisime neljakesi Viljandis. Annu, Annika, Siret ja mina. Meie Mehe juubelituuril. Annikal on täna sünnipäev ja tahtsime selle kõik koos vastu võtta. Viljandisse jõudsime siis käisime Rimis. Kuna mina olin reaalselt ainus, kes juua sai, siis mõtlesin, et võtan ka vaikselt ja ostsin endale ühe purgi siidrit. Parkisime auto kaubamaja taha ja jalutasime kaevumäele. Vahepeal nägime Raunot, keda pole üle kolme aasta näinud ja ta ei tundnud mind ära, sest tema arust olin ma alles pisipisi, kui ta mind viimati vanaema juures nägi. Kontsert algas siis Getter Jaaniga, kes tegelikult laulab ju hästi ja terve lava esine oli pisitillukesi täis, kõigil laulusõnad ilusasti peas. Armas iseenesest. Pärast Getterit esines Leemet Onno. Kuna tal väga palju fänne ei olnud ja keegi kaasa ei elanud, siis me otsustasime ise kaevu ääre peale püsti ronida ja talle kaasa elada. Kutile tuli vähemalt mõnus naeratus suu peale, kui ta nägi, et me talle kaasa elasime ja tema esinemist nautisime. Enne Meie Meest esines veel ka Hellad Velled, kes meie Annikale laulu "18" laulsid. Tõmbasid peo käima küll. Ja Meie Mees oli ikkagi õhtu nael. Sõnad peas ja pidu tuju juba sees elasime siis kaasa! Viimane lugu oli kõige parem ja see tuli ka kordusesse! :) Mina jäin igatahes väga rahule. Üliäge oli! :)

Mis siis veel? Issi on kodus. Kuidagi hea on kui ta kodus on. Siis tundub kõik täiuslik. Või noh, kõik on hästi. Selline rahulolu tunne on. Ainult tööl ei viitsi hästi käia enam. Aga pole enam palju jäänud. Kool ju kohe algamas. Lähtele ära. Make your last year unforgettable! Õppima peaks hakkama ja samas kõvasti pidu panema :D, et ikka meelde jääks. 

Olgu, pilte ja siis tuttu.

xoxo.

Nothing is going on right now!

No ma ei mõista. Viimased filmid, mida ma vaadanud olen, on olnud nii nutukad lihtsalt, et halb hakkab. Üks päev vaatasin filmi The Vow ja nutsin. Isegi ilusate kohtade peal. Aga film oli kohutavalt hea. Vaatasin teist korda veel. Pisar tuli ikka silma. Nüüd täna lõpetasin oma õhtu filmiga Boy in the striped pyjamas. Ja see film oli kohutav. Või noh, see oli hea film. Aga sisu oli kohutav. Nii kurb lõpp. Samas õpetlik ja avab mõnegi koha pealt silmad. Aga siiski, niii kuradi kurb. Ei mõista, kuidas ja miks nii. Tahaks aga ei mõista.

Filmide koha pealt siis nii palju. Mis siis muud huvitavat? Tegelikult polegi. Annika sünnipäev jääb kahjuks ära. Terve nädalavahetuse olin tööl. Kokku tuli vist 36 tundi. Selline päris korralik. Tõrva Loitsul käisin ka ära, kuid nii meeletult külm oli, et ma ei suutnud lõpuni olla seal. Tulime siis empsiga koju, Siret läks tööle. Neljapäeval peaks ja tahaks Viljandisse Meie Mehe kontserdile minna. Loodetavasti sinna ka jõuame. Vahva oleks. 

Suvi on läbi. Külm on. Magan öösel kahe tekiga. See on nii haige noh. Ma lootsin ikka täiega selle peale, et augustis tulevad soojemad ilmad, aga no ei. Nii halba suve ei mäletagi. Nagu jääaeg hakkaks tulema.

Ei tea, kas see külm suvi või miski muu tekitab mulle neid imelikke unenägusid. Unenäod on ikka vägaväga imelikuks läinud. Rääkisin Laurile ka täna oma unenägudest. Pole vist väga normaalne ega ju. :D

Kell on tegelt varsti kaks ja mu ööd on kõik nii poolikute unedega olnud, et ma lähen nüüd lõpuks magama! :)

JA KALLIS ELO! ÄRA ARVA, ET MA UNUSTASIN. PALJU ÕNNE SULLE MUSURULL! SEPTEMBRIS TEEME TASA ;)!

Mõtlesin ammu juba, et pean hakkama jälle trenni tegema. Lihtsalt sellepärast, et endal parem hakkaks. Lisaks sellele võiks jälgida seda, mida suust sisse panen. Trenniga alustasin eile, aga toidu jälgimisega on kuidagi halvasti, aga üritan ennast kokku võtta. Vähemalt olen suutnud krõpsud oma menüüst eemaldada. 

Eile avastasin seda ka, et kuradi raske on. 10 minutit jõudsin joosta ja ülejäänud 20 sundisin ennast mitte peatuma. Siis tegin veits harjutusi, lihaseid ja venitusi ka. Haigelt läbi võttis. Tekkis mõte küll, et miks ma seda teen. Milleks küll ennast sundida? Aga samas nii hea tunne oli pärast. Meeletu väsimus küll, aga siiski nii nii hea tunne! 

Ja nüüd siis jooksma. Üritan ennast sundida jälle. Tasa ja targu! :)

null.