Kirjutasin eile selle postituse ära, mis niii jubedalt mu südant kriipis. Ärkasin täna hommikul üles ja esimene mõte oli see, et miks ma kunagi ei jõua blogisse kirjutada nendest ägedatest ja soojadest asjadest, mis vahepeal toimuvad. Kirjutan nüüd järgi. Jube tihedaks blogijaks olen ka muutnud vaikselt.

See nädalavahetus on olnud nii teistmoodi. Samal ajal nii hea ja mõnus, aga ka segadust tekitav ja kurb. Nii tore on see, et ma tulin koju ja issi oli kõige suhtes nii tähelepanelik. Ma ei teagi, kas ma olen seda üldse tema puhul tähele pannud varem. Aga see on nii tore tglt, kui ta küsib ja uurib. 

Päris palju aega sai vanade klassikaaslastega ka veedetud. Laupäeval olin Riidajas perepäeval päris tegev inimene ja korraldasin väikestele mingeid mänge. Noortele korraldasin vabavisete viskamise võistluse, mis poiste seas oli kuidagi eriti populaarne. Kuna tüdrukuid oli vähe, siis mõtlesin, et võtan ise ka osa. Ütleme niiet nii poistel kui tüdrukutel ikka kätt on vabavisete viskamises. Jäime ühe tüdrukuga viiki ja lõpuks tulemuse otsustas see, et ma viskasin viiest viis sisse ja võitsingi. Päris äge oli igatahes. Rahvast oli mõnusalt. Mängisime Pushballi. Suht raske mäng kui aus olla. Jutustasime Taunoga veits ja ta pakkus välja, et võiks midagi õhtul teha. Algul olin ikka täiega vastu, mõtlesin et õpin õhtu otsa geograafiat, aga kui koju ära tulin, siis mõtlesin, et mis seal ikka. Palju seda võimalust ikka on, et vanade sõpradega koos saab olla. Käisime siis Tõrvas, tiiru Sireti juures, lasime saatkonnast Annikaga kõrred rotti, võtsime Marguse peale ja olimegi minu juures. Sten ja Tauno tulid ka siis siia ja tiksusime, rääkisime, päris vahva oli. Vaatasime eurovisiooni ja siis läksimegi laiali. Läksin Margust saatma ja ülejäänud lugu oli juba naljakas ja kurb, mida ma siia ei hakka kirjutama :D. Muidugi, reedel käisin Pukas ka. Pettusin natuke mõnes inimeses, aga küllap see käibki niiet inimesed kasvavad lahku, ei ole enam nii oluline kas või sekundiks näha. Kahju lihtsalt, kui mõelda ajale, mis oli kord. Aga mul oli ikkagi Pukas lõbus. Äge oli lolli juttu ajada ja tore on tunda nendes kallistustes tõesti seda soojust ja jällenägemisrõõmu. Aitäh! :) Annu on muidugi asendamatu! Ta on üks vähestest, kellel on oskus tuua mind välja kõige kurvemast tujust ja panna mind naerma niiet pisarad jooksevad. Ma pole isegi pahane, et Sa mind õllega pritsisid! Muah(L).

Ühest asjast tahtsin veel kirjutada. See oli meie klassireis peipsi äärde. Päris vahva oli isegi vahelduva eduga. Natuke igav aga kui järve äärde jõudsime ja telgid üleval olid, siis läks juba ägedamaks. Eriti vahva oli võrku mängida. Keegi ei võtnud seda tõsiselt ja kõigil oli fun. Nii tore. :) Eriti meeldis mulle tglt see, et me saime Dorisega jälle südamest südamesse juttu rääkida, mida me pole juba ammu teinud. Tore, et me taas lähedaseks oleme muutunud. Tore oli ennast magama ka laulda. Öösel oli muidugi tunne, et telk lendab minema, aga seda õnneks ei juhtunud. Kõige ägedam oli muidugi õpetajate anekdoodi battel. Anekdoodi jäävad meie klassis ilmselt aegumatuks ajaviiteks. See reis muutis meid minu arvates ka palju ühtsemaks. Kui mõned jonnipunnid muidugi kõrvale jätta. Kõik muu oli äge. 

Pikk jutt. Panen pilte ka siia, siis saate rohekem teada. 

PS! Mu kallis Mari, ma igatsen Sind. Raske on ilma Sinuta olla!