Kell saab kohe neli hommikul ja väljas läheb juba valgeks. Ma ei maga veel, kuigi unetunnid on just need mida ma praegu kõige enam vajan. Istun ja mõtlen. Mida kuradit ma oma eluga peale hakkan? Miks ma pean valima? Miks ma ei saa olla samal ajal õnnelik ja edukas. Ainult edukusest ei piisa selleks, et olla õnnelik. Miks sa pead mind panema valiku ette, kas sina või kõik muu? Kuidas ma peaks suutma valida? 

Haige lihtsalt kui kurb ma praegu olen. Süda ja mõistus on jälle lahkarvamusel. Kuid nii Sina kui ma mina teame, kuidas asjad on ja kuidas need jäävad. Ma ei saa seda muuta, ma ei oska ennast muuta. Ma tean:" Kui sa midagi väga tahad, siis sa saad ka selle!"  Aga mina ei oska, ei tea. Ma tean ainult seda, et ma tahan Sinuga olla, sest ma vajan sind praegu nagu õhku. Sest sa oled minu jaoks praegu oluline. Sa oled minu jaoks oluline sõber ja tugi. Ma ei tea, mis see on. Ja see teeb mind kurvaks, sest see mis edasi saab on puhtalt tuleviku nimel. Anna andeks! :'(