Kõik küsivad mu käest, et miks ma oma arvutit nende piltidega kurnan, et miks ma neid ära ei kustuta. Aga vot, kui ma ükskord 12.klaasi lõpetan, oma arvuti lahti võtan (kui ta nii kaua muidugi vastu peab) ja neid pilte vaatama hakkan, tuleb kõik täpselt meelde. Praegu näiteks avastasin pildid, kus me esimest korda Felli, Rainise, Keni, Anna-Liisi ja Siretiga Äksis järve ääres jalutamas käisime. Ja pildid sellest, milline netipunkt meil seal ees oli. Või siis need pildid, kus me ühikarahvaga viimast grilli tegime. Ma tean, mõttetuid pilte on ka. Sellepärast ma viimased kolm tundi oma arvuti taga pilte sorteerinud olengi. :D Kuigi selle asemel võiks ju "ülilaheda" giidikonkurssiga tegelda. Jah, muidugi!

Varsti tuleb üks pildipostitus ka, eelmisest kooliaastast. :)

Siki.

Õnnelikud inimesed on elu mustkunstnikud, igast asjast võlutakse välja ime nimega õnn ja rõõm.

Blogi, blogi, blogi ja viimati kirjutasin ma siia 9.märtsil midagi mõistlikku. Rääkida ju oleks, aga samas pole mitte mingit tahtmist ennast praegu kellelegi avada. Ei taha oma tunnetest ja mõtetest rääkida, sest ma ei viitsi pärast seda sitta ära kuulata. Niisiis räägin lihtsalt sellest, mis teinud olen.

Mari juures käisin. Tegelikult oli tore. Hea oli teda näha, sest meeletu igatsus oli peal. Rääkisime mitumitu tundi järjest lihtsalt kõigest. 

Kirjutasin ühele Argo sõbrale ka. Äkki varsti saab talle külla minna. Nii igatsen teda. Tahaks teda reaalselt näha, läbi klaasi kll kallistada ei saa, aga natuke lähemal ikka olla. Lihtsalt ta võiks praegu siin toeks olla. Mingil määral ma tunnen, et ei saaks temata hakkama. Ta kirjad on praegu ainsaks toetuspunktiks, mis mul tema poolt on.

Käisime õega trippimas täna. Muusika põhja, pikasillast joogid ligi ja pukka. Nägime Annutibut ja Karot ja teisi karvaseid ja sulelisi. Seda oli tglt nii väga vaja, seda kõike. Oma õega koos midagi teha, seda pole ammu juhtunud tegelikult. Mõnus. 

Käisin küüsi ka hooldamas täna. Lilleke rohus küüned tegin endale. Rohelised , sädelevad. Mulle meeldivad. Midagi teistsugust.

Üleüldse, nii palju inspiratsiooni on pildistamiseks, aga keegi ei tule minuga pildistama. Varsti lähen vist lihtsalt loodust pildistama. Või siis ootan järgmise nädalani ja vean Triinu endaga kuskile turnima ja pildistama.  

Ilus kevad on tulnud ja lumi on ka peaaegu läinud juba. : )

Nägin ühte imeliku unenägu ka. Aga ilus oli. :)

Tuttu varsti. 

Siki.

PS! Enamus neist piltidest on pärit aastast 2010 ! :)

Mõnusat meiki oli julgus teha.

Selline pugejas.

Endiselt südames!

Siis kui ükskord kleidi selga panin!

Meeldis see pilt omal ajal millegi pärast.

Kõige seffimad tossud, mis mul olnud on. :D

Tattiiiid :D

Argo, Sa oled praegu nii vajalik inimene.
Kirjutasin pika teksti kõigest... ja kustutasin selle ära Ainult see esimene lause peaks siin olema. Ja siin ta ongi!

Kõik on lihtsalt nii hästi!
Soe tunne! (L)

S.

Kui armastatakse, siis on süda see, kes otsustab!

Kuidagi naljakas on mõelda, et ma olen suureks kasvanud. Mitte küll täielikult, sest minusse jääb ilmselt kogu eluks natuke seda lapsikust ja lapselikku rumalust, aga see ongi mulle omapärane. Hakkasin seda postitust niimoodi kirjutama, sest käisin täna oma vanas koolis. Vanu klassikaaslasi nägin ka. Ulme lihtsalt. Merka on juba 18, Moonika saab kohe 18 ja umbes täpselt kuu aja pärast saab Sten ka 18. Ja alles me joonistasime viimase maja taha kriidist maju ja tegime oma lollusi. Lihtsalt ülimalt palju kõige ägedamaid mälestusi. Ilmselt meie kõigi elus ja vahest igatseme me kõik tagasi oma lapsepõlve. Mina igatahes küll! :) ;*

Vaatasin multikat. Rapuntslit. Pisar tuli silma, ilus oli. 

Hinded hakkavad korda saama. Kuid on lihtsalt miski, milles ma ennast enam kindlana ei tunne. See on see, mille üle ma pean järele mõtlema ja endas selle uuesti üles leidma. Kuidagi tühi tunne on tekkinud, kui see osa minust kadunud on. Ma poleks ise arvnudki, et see minu jaoks nii tähtis on. Pean lihtsalt midagi inspireerivat leidma ja ongi probleem lahendatud! :)

Leidsin ühe väga hea lause, mis on õige.

Mõistusega ei saa armastada, südamega armastatakse!

Käisime vennaga pildistamas ja kelgutamas ka üks päev. Panen mõned klõpsud siia ka.

Kõik kirjutavad streigist. Ma ei tea, tore on kodus olla, kuid minu jaoks tuli see streik nii valedel kuupäevadel. Igatahes ma tahtsin öelda, et ma olen ikkagi õnnelik. Tänane ilm ja Triinuga rääkimine ja lollitamine ja naermine lõi pähe selguse, et tegelikult on mille üle õnnelik olla. Kõik on kuidagi tagasi. Raske on küll vahel, aga ma saan hakkama ja naeratus tuleb vahest iseenesest lihtsalt. Süda hakkab kiiremini põksuma. Oehh...

Igatahes, meeletu meeletu igatsus tuleb peale, kui ma mõtlen, kui kaua ma ilma oma teise pooleta olema pean! 

;*

Mjäu.

Ja oioioioi, kui väga ma uut Trafficu plaati tahantahantahan!

Praegu on umbes täpselt kaks võimalust. Ma kas näitan, kui tugev ma suudan olla või annan alla ja näitan, kui nõrk ma tegelikult olen. Kuidagi uskumatu, et kaks päeva tagasi oli õnn nii lähedal ja nüüd ei ole sellest enam midagi alles. Mis siis tegelikult juhtus? Mina ei tea, aga süda teab, et midagi on valesti. Kuid ma pole enam endine. Ma ei taha olla enam see, kes ma olin enne. Ma tahan olla uus, targem, parem ja tugevam. Ma ju olengi seda kõike ja ma saan ju hakkama. 

Kuidagi vastik. Terve päev sees hoitud tunded ja emotsioonid löövad alati välja kõige nõmedamal hetkel ja ma ei suuda kuulda küsimust:"Mis juhtus?" , sest see ajab kõik palju hullemaks. Ma ei tea, mis juhtus, aga midagi juhtus. Avasta endas see, mille olemasolust enne aimugi ei olnud. See...!

Pisar tuleb kuidagi iseenesest silma, kui telekast tuleb laul Helen- Kas tead.
... Kas sa tead, kuidas Sind armastan ma ...

S.

Pikem vahe on jälle kirjutamisele jäänud, sellele on palju põhjuseid.

1) Ma ei saanud oma blogisse korralikult kirjutada, sest see lihtsalt ei avanenud.

2) Ajanappus

3) Motivatsioonipuudus

Need on siis põhilised probleemid, mis mind valdavad. Siia võiks lisada haiguse ka, mille ma endale kuskilt külge korjasin, kuid see pole nii tähtis. Homme saab koju.

Kool on natuke ülepea kasvanud. Kogu aeg sisendatakse ainult negatiivseid asju ka. Umbes, et kui alla me oma taseme lasknud oleme ja et peame ennast kokku võtma. Me teame seda ise ka, aga samas ei motiveeri see meid üldse pingutama, kui seda nö nina alla hõõrutakse. Ma ei usu, et keegi meist on õnnelik, kui oma ekoolis sellist halba seisu näeb ja me kõik tahame ju hinded korras hoida. Vahel on see lihtsalt vaimes mõttes võimatu, sest aju ei tööta enam absoluutselt. Näiteks ei saanud ma isegi aru, mis ma siia kirjutasin :D.

Igatahes, vahepeal on nii palju igasuguseid asju juhtunud ja nii palju erinevaid emotsioone olnud. Ma olen õnnelik, kuid mingi asi on puudu ja mingi asi häirib mind. Lihtsalt selline sisemine dilemma on. Et ma ei tea enam, kuidas olla. Aga ma ausalt olen õnnelik, ausalt! : )
Järgmine nädal on suht lühike. Kaks päeva kooli kõigest ja eks siis paistab, mis ülejäänud nädalaga peale hakkan. : ) Olgu, aga nüüd tutttuuu! : ) Mõned pildid panen ka, mida ma juba miljon ammu olen tahtnud siia panna! :)

PS! Palun, Ave, said natuke pikema postituse. : ) Saa ruttu terveks!

Issi ja Robin! :)

Venna tibumusi!

Thanks for the memories!

:)

You mean almost world to me! 

Veits suur igatsus on Sinu järele!