Kuidagi naljakas on mõelda, et ma olen suureks kasvanud. Mitte küll täielikult, sest minusse jääb ilmselt kogu eluks natuke seda lapsikust ja lapselikku rumalust, aga see ongi mulle omapärane. Hakkasin seda postitust niimoodi kirjutama, sest käisin täna oma vanas koolis. Vanu klassikaaslasi nägin ka. Ulme lihtsalt. Merka on juba 18, Moonika saab kohe 18 ja umbes täpselt kuu aja pärast saab Sten ka 18. Ja alles me joonistasime viimase maja taha kriidist maju ja tegime oma lollusi. Lihtsalt ülimalt palju kõige ägedamaid mälestusi. Ilmselt meie kõigi elus ja vahest igatseme me kõik tagasi oma lapsepõlve. Mina igatahes küll! :) ;*
Vaatasin multikat. Rapuntslit. Pisar tuli silma, ilus oli.
Hinded hakkavad korda saama. Kuid on lihtsalt miski, milles ma ennast enam kindlana ei tunne. See on see, mille üle ma pean järele mõtlema ja endas selle uuesti üles leidma. Kuidagi tühi tunne on tekkinud, kui see osa minust kadunud on. Ma poleks ise arvnudki, et see minu jaoks nii tähtis on. Pean lihtsalt midagi inspireerivat leidma ja ongi probleem lahendatud! :)
Leidsin ühe väga hea lause, mis on õige.
Mõistusega ei saa armastada, südamega armastatakse!
Käisime vennaga pildistamas ja kelgutamas ka üks päev. Panen mõned klõpsud siia ka.
0 comments:
Post a Comment