See hetk, kui sa avastad, et oled lõpetanud uskumise, on kurb. Mu elus on kõik korras, kuid kuskil mu sees on kahtlus, et äkki see on illusioon ja ma olen nii kindel, et kohe juhtub midagi ja ma olen jälle õnnetu. Ma ei usu enam õnne, armastusse ega ka iseendasse. Kõige raskem on tagasi saada eneseusku. Nii raske on sisendada endale seda, et ma suudan, kui ma piisavalt palju tahan.Ja ma tõesti tahan. Ma tõesti tahan õnnelik olla ja naeratada lihtsalt sellepärast, et ma olemas olen. Ma tahaks täiega, et langevad lehed ja see värvidemäng, et see mõjuks mulle õnnetundena. Ma tahaks, et ma oleks õnnelik, kui esimene lumehelves langeb ja talv tuleb. Ma tahan nii väga uskuda sellesse, et uus kevad tuleb parem ning suvi... oeh see suvi tuleb unustamatu. Ma tahan sellele mõelda ja sellesse uskuda. Aga mingi vana ja halb harjumus segab mind. Sellest harjumusest on raske üle saada. See rusub mind ja paneb mind arvama, et elu ongi õnnetu. Tegelikult ma ju tean seda, et pole. Mul on kõik olemas, miks see siis nii raske on ? Ma vajan aega. Ma loodan, et kõik saab korda. Peab saama !