Kaarel küsis minu käest täna, et kas ma tõesti usun ikka veel armastusse ja armumisse? Ja ma hakkasin selle peale sügavalt mõtlema, kas ma ikkagi usun sellesse või mitte. Ja ma ei jõudnudki vastuseni. Võimalik, et usun. Mitte miski ei kõrvalda minult tegelikult seda hirmu, et ma ei saa jälle õnnelik olla ja kukun kõrgelt. Sellepärast mul ongi võibolla kõike nii raske uskuda. Oeh, ma ei tea. Ma vist mõtlen üle !