Vahest on mul tunne, et keegi ei kuulagi mida ma räägin. Et see ei lähe lihtsalt kellelegi korda. Ma tean suurepäraselt, et ma ei peaks oma nina nii palju teiste asjadesse toppima ja ma peaksin laskma inimestel oma elusid ise elada ja oma vigu teha, kuid ma räägin seda kõike, mis ma räägin ainult sellepärast, et ma hoolin nii väga. Ma tahan, et Teil, mu sõpradel läheks paremini kui minul. Kui ma ei saa oma elu korda teha, siis ma loodan, et suudan kuidagi Teie elusid parandada. Võimalik, et see on täielikult mingi illusioon või vale arusaam, kuid ma tahaks et ma suudaksingi nii teha. Suudaksin teha nii, et teie elud oleks paremad. Mul on vist sünnist saadik olnud mingi vajadus kedagi aidata, ükskõik keda. Ma lihtsalt olen alati selline olnud, kes tahab nagu elusid päästa. Kõik linnukesed ja loomakesed tassisin ma koju ja kui emme ei lubanud neid tuppa tuua, siis me alati sõberitega mõtlesime midagi välja. Nagu me ükskord tegime kassipoegadele keldrisse pesa ja siis viisime neile koguaeg süüa ja otsisime neile kodu. Ja leidsimegi. Või siis, kui ma endale kassi võtsin. Ta oli nii armas ja nii kaitsetu. Ma lihtsalt ei suutnud teda maha jätta. See on minu loomuses. Teiste pärast muretsemine. Ma ei oska nagu teistmoodi. Mu süda valutab isegi nende inimeste pärast, kes ei kuulu mu lemmikute hulka. Isegi nende pärast, kes on mulle mingi jama kokku keeranud. Imelik olen, ma tean, olen sellest ammu juba aru saanud.
Kui ma väike olin ja rattaga sõitma õppisin, siis kukkusin palju. Aga alati tõusin üles ja proovisin uuesti. Nii kaua kuni selgeks sai. Nii kavatsen ma käituda ka oma ülejäänud elus. Kukun ja tõusen. Usun endasse ja ei anna alla. Võidan. ( Killuke minu kirjandist )
0 comments:
Post a Comment