Tegelikult ei ole see päris see pilt mida ma oleks tahtnud siia panna. Kuid tõesti on minu väike vend see, kes suudab mind muuta õnnelikuks vaid sellega, kui ta mulle telefoni naerab või tsau ütleb. Ta lihtsalt on päike, mis minus särab. Ta on kõige olulisem poiss mulle siin üldse.
Täna olen ma üks segaduse hunnik, aga omamoodi õnnelik segaduse hunnik. Mulle piisab vist ainult lähedusest, et ma oleks õnnelik, et ma naerataks. Minust oleks vastik midagi enamat tahtma hakata ja ma ei hakka kah. Ma tegelikult tahaksin ju midagi enamat, midagi palju enamat aga ma ei taha seda nö nõuda. Tahtes parimat kaotad ka selle, mis oli hea. Kusjuures jube imelik on see, et ma ei mäleta absoluutselt, mis ma tänase päeva jooksul korda olen saatnud. Ma lihtsalt ei tea. Ma mäletan vaid seda, mis ma mõned tunnid tagasi tegin. Nt käisime me täna mäe peal, jahh, ilma kaamerata :D Suht tore oli jahh, aga jube külmkülmkülm. Mäe peal on alati tore. Siis me täna veel Alexiga tegime Triinu telefoniga tünxikõnesid, suht naljakas oli. :D Aga see selleks. Mari kuule, panid killu maha jah, korja üles krt. IME TÜDRUK! :D Tõsine killuvend on ta mul. Hulluks läinud vist. :D A ja muideks ARMASTUS ON PEDEDELE!
Siki,
xoxo. ( lisan veel pilte, mis mind õnnelikuks muudavad )
0 comments:
Post a Comment