Korraga tekkis mul tunne, et ma pean siia kirjutama. Muidu olengi ma järgmise nädala täpselt selline nagu ma olen terve tänase päeva olnud. Mul oli enne justkui sada mõtet peas ja nüüd, kui ma leian oma näpud klaviatuurilt on mu pea täiesti tühi. Kõik on minema pühitud ja meenutada on mõttetu. Niisiis saan ma kirjutada vaid sellest, mis on mu südames, mitte mu mõttetes. Ma saan vist siiski kirjutada ka sellest, mis mul on mõtetes, sest mõtteid tekib mul juurde 100 tükki minutis. Kõigepealt pean ma tegema seda, mis mul on veel tegemata.
Päev 29 - Mis oli viimane film, mida vaatasid, kirjuta sellest
Viimane film mida vaatasin oli vist Hannah Montana Movie . Ma isegi ei tea, miks ma seda vaatasin või, mis sellest kirjutada. Samas oli see film ilus ja väga ilusa muusikaga, story oli samuti kena. Ma ei tea, kuidagi südamesse läks see film üldse. Ma arvasin nagu midagi halvemat sellest. Igatahes jäi mulle meelde sealt lause: " Elu on ronimine, aga vaade on hea ! ".
Vahest ma lihtsalt vajan seda, et ma istun üksinda köögis, vaatan aknast välja, kuulan ruutFm-i ja mõlgutan omi mõtteid. Eriti kui raadiost tulevad mingid eesti lood, siis tuleb mõtete mõlgutamine kõige paremini välja. Vahel ma isegi ei mõtle mitte millegile, vaid lihtsalt istun ja vaatan. Nii paljud küsivad, et mida sa näed seal. TÜHJUST. Ausalt, mina näen tühjust. Inimene näeb seda, mis ta sees on. Kunagi ütlesin ma, et näen oma kodu, oma ilusat maja esist. Nüüd näen tühjust. Ma hakkan suureks kasvama. Ma hakkan tundma ja mõtlema. Ma mäletan, et ma lubasin kunagi, et ma ei kasva suureks. Et ma ei kaota seda sisemist väikest last. Seda kelle enamus inimesi suureks kasvades unustavad. Mina ei taha teda unustada. Ma tahan, et ta ei jääks mitte minu sisse, vaid et ta oleks igal pool.
Ma avastasin seda ka, kui väga ma imetlen tegelikult oma ema. Päris tõsiselt kohe. Ma imetlen seda, kuidas ta alati hakkama on saanud. Kasvõi läbi pisarate aga ta on alati hakkama saanud. Näiteks ei kujutaks ma kunagi ette seda, et mul on kaks väikest last , umbes sama vanad, ma käin tööl, hoian kodu korras, hoian üldse kõike korras. Mu ema teeb tegelikult kõik selleks, et meil oleks hea. Samas ei soovi ta meilt mitte midagi vastu. Ta ei soovi muud, kui seda, et me oleks õnnelikud ja tunneksime end hästi. Et me natukenegi mõistaksime teda. Ma armastan oma emmet.
Ma ei tea miks see nii on, et ma olen tõsiselt kade kõikide nende peale, kes pildistavad ja nende pildid tulevad suurepärased. Ma tõesti ei mõista, miks minu pildid kunagi nii ilusad ei tule nagu ma sooviksin. Vb ma pingutan liiga palju, võimalik, et ma otsin ilu. Äkki ma ei peaks otsima silmadega, vaid südamega. Äkki ma peaks hakkama ilu nägema, mitte otsima. Väikestes asjades. Või ei ole lihtsalt fotograafia taas minu jaoks. Võimalik, et see on taas midagi, mida ma armastan ja millest ma pean loobuma. Õhh, see ajab mind nii närvi, et ma ei ole nii andekas. Ma lihtsalt ei suuda mõista, miks ei ole mulle antud seda, mis teistele. Ma lihtsalt pole mitte milleski piisavalt hea. Mingi nõme enesehaletseja olen ka. Ma vihkan seda, et ma nii selliseks olen muutnud. Miks ma üldse mõtlen sellistele asjadele, et loobuda fotograafiast. Muusikute jaoks oleks see sama, kui loobuda muusikast. Ma ei suudaks seda.
Ma tunnen ennast tõsise plokkarina. Tõesti, andke mulle andeks, et ma selline olen ja aastavahetuse oma kodus tahan veeta. Ma olen selles suhtes vist selline traditsioonide armastaja. Ma tean, et see on imelik, sest ma olen ju noor. Noored tahavad pidu panna ja ennast purju juua ja värki. Aga sel aastavahetusel ei ole ma absoluutselt huvitatud enda täis joomisest või millestki sarnasest. Ma olen hakkanud hindma seda aega, mil ma saan koos olla oma perega. Oma väikse vennaga.
Ma olen alustanud enda terveks ravimisega ka. Nii oma tervise, kui ka sisemise mina terveks ravimisega. Võimalik, et mõne aja pärast ei pea te siit enam lugema selliseid ennast haletsevaid tekste. Tglt ma tahtsin seda ka öelda, et ma tahaksin endale mingi anonüümset kirjasõpra, kellest ma mitte midagi ei teaks. Sellist kirjasõpra, kes vajab mind selleks, et rääkida ennast tühjaks. Sellist, kes ei ole huvitatud sellest, milline ma välja näen ega ka minuga kohtumisest. Sellist head kirjutajat ja nõu andjat.
Kõik, ma pean nüüd lõpetama. Ma loodan, et te ei jäta mu blogi lugemist sellepärast, et see on mingeid ennast haletsevaid tekste täis. Ma luban, et ma paranen ja, et kõik saab minna ainult paremaks. Muideks ma igatsen teid 10. klass !
Teie paranev Siki ! :)
xoxo.
( tahtsin pilte ka panna, aga millegi pärast ei saanud :( )Elu on kink, mida ma tuulde ei lase!
0 comments:
Post a Comment