Vahel tahaks, et mul oleks tiivad. Tahaks, et ma oskaks lennata. Lennates saaksin ma tunda ennast vabana. Mul ei oleks mitte mingisuguseid piire, ma võiksin minna sinna, kuhu ma tahan. Vahel tahaks karjuda. Karjuda endast kõik välja. Vabastada ennast nendest halbadest mõtetest läbi karjumise. Vahel tahaks, et ma oskaks võluda. Ma võluksin kõik heaks. Võluksin kõik selliseks nagu peaks olema. Niiet kõik saaksid õnnelikud olla. Vahel tahaks, et ma oleksin vihm. Ma oleksin vihm ja peseksin inimestelt maha kõik nende mured ja kurbuse. Ma sajaksin natuke ja tooks maailmale värskust. Vahel tahaksin, et ma oleksin päike. Päike, mis soojendab neid, kellel on külm. Päike, mis annab lootust. Vahel tahaksin, et ma oleks täht. Üks ainus täht. Näiliselt täpselt samasugune nagu teised tähed. Kuid tegelikult oleksin ma eriline. Ma oleks eriline neile, kes viitsivad mind teiste tähtede seest üles otsida. Kuid vahel ma mõtlen, et kõige rohkem tahaksin ma olla MINA ISE. Tahaksin, et inimesed lepiks sellise minuga nagu ma tegelikult olen. Mõistmatu.