Täiega kurb päev on täna. Vaatan vanu pilte ja olen kurb. Kunagi oli kõik sitaks hea. Mitte, et ma poleks õnnelik selle üle, milline mu elu praegu on. Olen küll õnnelik, kõik on suht pörff. Siiski tundub nagu oleks kunagi kõik palju lihtsam olnud. Nagu noh, õnnelik olla, oli palju lihtsam. Praegu peab selle nimel pingutama aga kunagi tuli õnn nagu iseenesest, normaalne oli olla õnnelik. Mai tea, imelik. Kodus olles ma alati igatsen kõiki neid inimesi, kellega siin igast pulli tehtud on. Kõik lollused tulevad meelde. Ma ei kujuta ette, kuidas me kunagi üldse tulime selliste asjade peale. Kõikide vanade sõpradega oleme lihtsalt niii lahku kasvanud. Nende inimestega, kelleta ma oma elu kunagi ette ei kujutanudki. Tegelikult on see niii hästi arusaada, et ma pole nendega ammu suhtlend, sest niii tühi tunne on vahest kodus olles. Jubedalt igatsen kõiki mskasi. :(