Istun ühikas, söön nuudleid ja mõtlen, kas sellel kõigel on üldse mingit mõtet. Mina pingutan elueest , nii kuidas suudan aga Sina pingutad kõige nimel ainult siis kui sul aega ja viitsimist on. Ma olen õnnelik aga mu õnn tundub olevat illusioon. Järjekordne segadus. :S Sa oled mul niiii südames aga ma kannatan mõeldes, et ma ei tähenda Sulle vb mitte midagi! Õhh, see on niii fucking raske jälle ! Ma ei suudaks Sinust nkn lahti lasta. Niiet kannatan edasi või miss ?
Varsti trenni, kunagi kirjutan veel midagi! :)