Monday, July 19, 2010

:(

Sellega on nii raske leppida. Sellepärast ma ei tahagi matustele minna. Seal tunduks kõik lõpplik. Ma tean, et see on praegu ka lõpplik. Kuid matustel muutuks kõik reaalseks, jõuaks kohale see, et sa ei tule enam kunagi tagasi. Nii raske on mõelda, et ma ei saa enam iialgi öelda, et lähme vanaema juurde. Nii imelik, et sa ei istu enam seal diivanil, kus sa alati istusid. Nii kuradi raske on olla. Süda valutab. Ilmselt valutas Sinu süda alati, kui meist kellegagi midagi juhtus. Sa aitasid alati kõiki. Ükskõik mis mured meil ei olnud. Sa olid kõige parem inimene, keda ma üldse tean. See pidi juhtuma, sest selline on elu aga mitte praegu. Elu viskas su teele alati palju kannatusi ja sa suutsid ikka olla positiivne ja rõõmus. Miks see niii läks, see kõik on niiii ebaaus.

0 comments:

Post a Comment