Breaking point

Well, and again, I'm at the breaking point.

Ma ei tea isegi, mis ma praegu mõtlen ja teen, aga ma olen lihtsalt nii kuri ja vihane praegu. Ma vihkan seda, et mu elu on praegu selline, kus ma ärkan peaaegu igal hommikul üles, lähen tööle, siis kas kooli või koju. Kui koju, siis magama. Õhtul üritan, niiii väga üritan, ennast õppimislainele sättida ja see kõik ei tule lõpuks välja. Kuu lõpuks saan mingi näruse palga, mille eest üritan ära maksta arved, et vähemalt neid ei peaks mu vanemad maksma ja nimetan ennast iseseisvaks inimeseks. Arva mida? See pole see elu, mida ma olen endale ette kujutanud ja alati igatsenud. 

Ma saan aru, et õppimine ja haridus peaksid olema praegu minu jaoks prioriteedid ja ometigi õpin ma ju seda, mida ma alati tahtnud olen. Lähen n-ö seda rada, mida alati tahtnud olen. Ülikool. Ausalt öeldes on mul tunne, et ülikool on mõeldud ainult neile, kelle jaoks see materiaalselt võimalik on. Neile, kelle vanematel on reaalne võimalus see kõik kinni taguda. Fuck you! Nagu te kujutate üldse ette, kui raske see on. Kui fcking raske on käia tööl ja koolis korraga. Ja see pole see, mille ma ise endale rõõmuga valinud oleksin. Ma lihtsalt tahtsin koolis käia ja õppida. Praegusel hetkel on mul kadunud igasugune huvi õppida, sest see elu on lihtsalt nii raskeks muudetud. 

Jap, ma võiksin mõelda sellest kõigest palju positiivsemalt. Ma võiksin mõelda, et see on kõigest algus ja ajaga läheb kergemaks. Aga see ei lähe kergemaks, see läheb ainult raskemaks. Ma olen sellest kõigest nii väsinud lihtsalt. Mu peas on nii palju erinevaid mõtteid ja variante, et kuidas edasi aga lõppude lõpuks vihjavad need kõik alla andmisele. JA MINA EI OLE MINGI NÕME ALLAANDJA, EKSOLE! Ja ausõna, jääge vait, kes ütlevad, et tule siis töölt ära või koolist ära. See pole variant. Ja ma ei tea enam, mis oleks variant, sest mitte kuidagi moodi pole hea ja ilma ühe või teista oleks ma kurb ja tujust ära. 

Okei, mõtleme nüüd nii, et ma tulen töölt ära (mida ma tegelikult ka üheks kuuks teen). Mis ma siis peale hakkan? Mul pole mitte mingit oma sissetulekut, ometiga ma olen ju pea 20 juba ja minu jaoks ei ole see variant, et ma pean oma vanemaid pidevalt tüütama sõnumite ja kõnedega, et kanna mulle see ja see summa ja maksa see ja see ära. Nii ei saa, neil on ju raske, miks mina peaksin selle olukorra veel raskemaks tegema. 

Teine variant, et tulen koolist ära. Nagu mismõttes, miks ma sinna siis üldse läksin, kui sealt ära tulen. Ma ei jõuaks sinna, kuhu ma kunagi jõuda tahan, kui ma kooli pooleli jätan. Ma ei saaks teha seda, mida ma tulevikus teha tahan ja see on päriselt ka õpetamine. Minu ilus roosa mõte juba tatist saadik. 

Ja mis variante mul siis veel on? 

Ja ärge saage nüüd valesti aru, mu vanemad toetavad mind 100%. Nad on uhked ja teevad kõik, mis nende võimuses. Aga saate aru, mul ei ole selleks kõigeks südant, et ma lähen ja ütlen neile, et ma ei lähe enam tööle, pidage mind nüüd järgmised viis aastat üleval, kui mina oma unistuse poole püüdlen. Ma ei saa seda teha, mitte kuidagi. Ma ei taha seda teha. 

Ma ei tea, mis saab ja ma ei tea, kuidas edasi minna ja kuidas see kõik enda jaoks selgeks mõelda. Ja ma tean, et see postitus on osade jaoks vingumine ja hala ning ainus lause, mis te ütlete on: "Võta ennast kokku, Siki. Sa ju saad hakkama küll!". Aga ma enam ei tea, kas ma saan. Võimalik, et praegu pole selleks kõigeks õige aeg. Võimalik, et ma lihtsalt ei kujutanud kunagi ette, et elu tõesti võib nii raske ja keeruline olla. Teised ju saavad, miks mina ei saa? Aga ma ei tea, miks ma ei saa. Ausalt ei tea!

PS! Ma ei oota kaastunnet, ma lihtsalt pidin ennast kuidagi ja kuskil välja elama. Lõppude lõpuks, see ju on siiski minu blogi. :D