Mia familia. :)

Tegelikult hakkab kõik juba paremini minema. Ma mõtlesin ja arutasin kallite inimestega oma olukorra läbi ja rääkisin, how i feel ja nüüd järsku tundubki parem.

Igatahes, käisime eelmine neljapäeva tüdrukutega väljas. Mul oli seda nii väga vaja. Rääkisime ja pidutsesime. Nad on ägedad. Ja niinii ilusad.

Naiskad :*

Ma öösel mõtlesin, et kui ma kohe praegu peaks oma blogis millestki kirjutama, siis millest ma kirjutaks. Ja esimese asjana tuli pähe see, et ma kirjutaks üks haaval oma perekonna liikmetest. Ma ei tea isegi miks ma seda teen, aga ma tahan seda teha. Võibolla tahan ma ennast lihtsalt proovile panna, et kuidas ma neist kirjutada oskaks ja pealegi on mul nii ägedaid pilte nende kõigiga.

Niisiis,

Minu issi- tegelikult on minult nii palju küsitud selle tatoveeringu kohta, et miks ma selle tegin ja kui kaua ma siis ikka issi väike tütreke olen. Tegelikult on sellel väga palju erinevaid põhjusi. Nimelt, kõik teavad, et ma olen välimuselt täpselt oma emme koopia, aga väga paljud ei tea, et iseloom on mul hoopis issilt. Seetõttu on issi just tihti see, kes mõistab mind poolelt sõnalt ja kellega kokkuleppeid on palju lihtsam saavutada. Me oleme lihtsalt nii sama elunägemusega kui ka samade rumalate harjumustega. Mu imetlen oma issi juures seda, kui hea südamega ta on ja kui asjalik. Tema jaoks on näiteks see ülioluline, et ma ülikooli ära lõpetaksin ja õpiksin. Nii paljudes asjades on ta mulle eeskujuks ja paljudes mitte, aga ometigi mõistan ma alati, miks ta teeb nagu ta teeb ja tunneb nii nagu tunneb, sest ma ise tunnen tihti ju samamoodi. Seda on raske seletada, aga ma olen vist eluaeg issi väike tütar ja talle läks mu tatoveering väga südamesse, mis oligi eesmärk.

Minu emme- ma lihtsalt imetlen seda naist. Nagu reaalselt, nii tugeva iseloomuga ja nii amazing lihtsalt. Ma ei mõista, kuidas ta suudab kõigega toime tulla. Emme on vist minusse kogu mu senise elu jooksul kõige rohkem uskunud. Kui ma pubekas olin, siis mind ajas nii tihti närvi see, kuidas ta lasi mul alati ise otsustada. Ta annab mulle alati soovitusi ning isegi kui ma tihti jalgade ja kätega vastu ajan nendele soovitustele, siis lõppude lõpuks saan ma ikka aru, kui õigus tal on. Ja ta pole mitte kunagi kuri, et ma esialgu kõik oma tahtmise järgi teen, kõrvetada saan ja alles siis teda kuulama hakkan. Ta tunneb mind meeletult hästi ja ta teab, et ma saan hakkama. Kui ma kodust ära kolisin ja n-ö oma elu hakkasin elama, siis meie telefoni kõned muutusid lihtsalt paari minutilistelt telefoni kõnedest poole tunnisteks. Ma igatsen teda tegelikult nii väga. Mu emme on maailma kõige ägedam naine ja mulle nii meeldib, et ma saan teda samal ajal võtta nii sõbrannana kui ka autoriteedina. Lihtsalt suurepärane.

Siret- ta on küll minust aasta vanem, aga tihti tundub nagu 10 aastat targem ja täiskasvanum. Tema suureks kasvamine võttis topelt vähem aega kui mul. Ometigi oleme me üles kasvanud nagu kaksikud, sest vanusevahe on ju nii väike. Ma ei kujuta elu ette ilma temata ja ma ei oskaks valida kedagi paremat, kellega koos üles kasvada. Täiesti uskumatu on mõelda, et ta on nüüd emme ühele imearmsale pisikesele poisile. Aastast aastasse on olnud ta mulle eeskujuks ja ma olen alati ta eest välja astunud. Ilma temata oleks ma teinud palju lollusi ning mõnedki oleks tegemata jätnud. Ühel hetkel, kui Siret sai täisealiseks ja ei ööbinud enam väga kodus, siis ma olin nii kurb, sest ma kuidagi tundsin, et ta jättis mu maha. Nüüd tagasi mõeldes on see nii naljakas, sest praegu tundub nagu mina oleks tema maha jätnud, kuna kolisin Tallinnasse. See on nii armas, kuidas ta tegelikult mind kogu aeg koju ootab ja meie pikad vestlused. Kui mul on mure, mida ma kellelegi rääkida ei saa, siis ma räägin sellest oma õtsile. :)

Merit- nojah, sa oled ainus, kes seda blogi loeb ja kelleni need mõtted reaalselt jõuavad, niiet ära nutma hakka. Mul on vahest tegelt lihtsalt kahju, et me niimoodi läbi ei saa nagu võiks ja üksteist närvi ajame. Üks hetk, kui ma siin Tallinnas olin ja sa facebooki pildi panid, siis ma lihtsalt ei saanud aru, et kuidas sa nii kähku suureks kasvasid. Seda on tegelt äge vaadata, kuidas sa oled sama pubekas kui mina ja vahest (harva) sama mõistlik, kui Siret. Sa oled nagu mix meist kahest. Samas on mulle alati tundunud, kui väga sa tahad minu moodi olla. Vahel ajab see mind nii närvi. Ma ei tea isegi miks, võimalik, et sellepärast, et ma pole just tihti kõige parem eeskuju. Aga ma loodan, et sa võtad nendest tegudest ainult positiivse osa. Samas pead sa kõik need vead ja lollused omal nahal ära proovima, et teada saada, kuidas ja miks. Sa oled kallis! Vahet pole, kui vähe ma seda sulle ütlen! :)

Marten- sõnadetagi selge, kui väga ma teda armastan. Kui ta sündis, siis kõik tahtsid, et tuleks tüdruk, et siis oleks meid neli pliksi, aga mina lootsin ja soovisin nii väga, et ma saaksin endale selle pisipisi venna, keda ma endale alati tahtnud olen. Ja ma sain ta. Ja ma olen nii rahul ja õnnelik. Kõige siiram ja kõige õnnelikum naeratus tuleb just tema suult, kui ma koju lähen. Muidugi suudab ta mind endast välja ajada sellega, kuidas ta iseloomu näitab vahel. Aga ta on nii tark ja niiii äge lihtsalt. Alati kui ma temast räägin või mõtlen, siis mul tulevad pisarad silma, sest ma nii igatsen teda. Nii pörffi väikevenna mul. :*

Mul on meeletult hea meel, et mul on lastud kasvada. Et ma sain olla laps, et ma sain olla pubekas, et ma nüüd saan olla täiskasvanu ja ise oma elu elada. Eks mu emmel ja issil on raske mind n-ö pesast välja lasta, aga nad usuvad ja toetavad. Ja mul on niiii hea meel, et mul on selline perekond. Lisaks on mul ägedad vanavanemad ja ägedad tädid ja nii super täditütar Annu ja mu pisike Geron. Ja muidugi nii tore poisssõber, kes kõigile mu vigadele vaatamata mind nii palju armastab.  Oeh, küll mind on õnnistatud. :) Aitäh aitäh.

PS! Ma käisin täna Dorise juures ennast ilusaks tegemas. Kui sa viitsisid selle lõpuni lugeda, siis veelkord aitäh. Ma nii rahul ja õnnelik ja ilus nüüd. Love you!

Breaking point

Well, and again, I'm at the breaking point.

Ma ei tea isegi, mis ma praegu mõtlen ja teen, aga ma olen lihtsalt nii kuri ja vihane praegu. Ma vihkan seda, et mu elu on praegu selline, kus ma ärkan peaaegu igal hommikul üles, lähen tööle, siis kas kooli või koju. Kui koju, siis magama. Õhtul üritan, niiii väga üritan, ennast õppimislainele sättida ja see kõik ei tule lõpuks välja. Kuu lõpuks saan mingi näruse palga, mille eest üritan ära maksta arved, et vähemalt neid ei peaks mu vanemad maksma ja nimetan ennast iseseisvaks inimeseks. Arva mida? See pole see elu, mida ma olen endale ette kujutanud ja alati igatsenud. 

Ma saan aru, et õppimine ja haridus peaksid olema praegu minu jaoks prioriteedid ja ometigi õpin ma ju seda, mida ma alati tahtnud olen. Lähen n-ö seda rada, mida alati tahtnud olen. Ülikool. Ausalt öeldes on mul tunne, et ülikool on mõeldud ainult neile, kelle jaoks see materiaalselt võimalik on. Neile, kelle vanematel on reaalne võimalus see kõik kinni taguda. Fuck you! Nagu te kujutate üldse ette, kui raske see on. Kui fcking raske on käia tööl ja koolis korraga. Ja see pole see, mille ma ise endale rõõmuga valinud oleksin. Ma lihtsalt tahtsin koolis käia ja õppida. Praegusel hetkel on mul kadunud igasugune huvi õppida, sest see elu on lihtsalt nii raskeks muudetud. 

Jap, ma võiksin mõelda sellest kõigest palju positiivsemalt. Ma võiksin mõelda, et see on kõigest algus ja ajaga läheb kergemaks. Aga see ei lähe kergemaks, see läheb ainult raskemaks. Ma olen sellest kõigest nii väsinud lihtsalt. Mu peas on nii palju erinevaid mõtteid ja variante, et kuidas edasi aga lõppude lõpuks vihjavad need kõik alla andmisele. JA MINA EI OLE MINGI NÕME ALLAANDJA, EKSOLE! Ja ausõna, jääge vait, kes ütlevad, et tule siis töölt ära või koolist ära. See pole variant. Ja ma ei tea enam, mis oleks variant, sest mitte kuidagi moodi pole hea ja ilma ühe või teista oleks ma kurb ja tujust ära. 

Okei, mõtleme nüüd nii, et ma tulen töölt ära (mida ma tegelikult ka üheks kuuks teen). Mis ma siis peale hakkan? Mul pole mitte mingit oma sissetulekut, ometiga ma olen ju pea 20 juba ja minu jaoks ei ole see variant, et ma pean oma vanemaid pidevalt tüütama sõnumite ja kõnedega, et kanna mulle see ja see summa ja maksa see ja see ära. Nii ei saa, neil on ju raske, miks mina peaksin selle olukorra veel raskemaks tegema. 

Teine variant, et tulen koolist ära. Nagu mismõttes, miks ma sinna siis üldse läksin, kui sealt ära tulen. Ma ei jõuaks sinna, kuhu ma kunagi jõuda tahan, kui ma kooli pooleli jätan. Ma ei saaks teha seda, mida ma tulevikus teha tahan ja see on päriselt ka õpetamine. Minu ilus roosa mõte juba tatist saadik. 

Ja mis variante mul siis veel on? 

Ja ärge saage nüüd valesti aru, mu vanemad toetavad mind 100%. Nad on uhked ja teevad kõik, mis nende võimuses. Aga saate aru, mul ei ole selleks kõigeks südant, et ma lähen ja ütlen neile, et ma ei lähe enam tööle, pidage mind nüüd järgmised viis aastat üleval, kui mina oma unistuse poole püüdlen. Ma ei saa seda teha, mitte kuidagi. Ma ei taha seda teha. 

Ma ei tea, mis saab ja ma ei tea, kuidas edasi minna ja kuidas see kõik enda jaoks selgeks mõelda. Ja ma tean, et see postitus on osade jaoks vingumine ja hala ning ainus lause, mis te ütlete on: "Võta ennast kokku, Siki. Sa ju saad hakkama küll!". Aga ma enam ei tea, kas ma saan. Võimalik, et praegu pole selleks kõigeks õige aeg. Võimalik, et ma lihtsalt ei kujutanud kunagi ette, et elu tõesti võib nii raske ja keeruline olla. Teised ju saavad, miks mina ei saa? Aga ma ei tea, miks ma ei saa. Ausalt ei tea!

PS! Ma ei oota kaastunnet, ma lihtsalt pidin ennast kuidagi ja kuskil välja elama. Lõppude lõpuks, see ju on siiski minu blogi. :D