Pisike ^.^: Ühel hetkel otsustasin lihtsalt suureks kasvada...

Hei! :)

Pole jälle tükk aega kirjutanud. Aga ma tunnen ennast praegu väga hästi. No tegelikult olen ma oma internetiühenduse peale vihane, pea valutab ja endiselt pole ma saanud lahendust oma uneprobleemile, kuid üldpilt on palju parem kui viimane kord. Vahel on vaja lihtsalt seda, et kõik läheks totaalselt sitasti. Siis saad aru, mis ja kuidas.

Kuidagi väga ootamatult on tulnud kevad. Kevad on nii hea ja tore aeg. Täna hommikul ärkasin näiteks tund aega varem, kui peaksin. Lihtsalt sellepärast, et ma oleks täielikult ärganud, siis kui ühikast välja astun ja ausalt öeldes oli tuju kohe parem, sest mul oli aega oma asjadega tegeleda. Tavaliselt kui kiiruga ärkan, siis olen terve päeva niinii pahur.

Üldse olen oma elus väikeseid muudatusi teinud ja need tunduvad päris mõistlikud. Ma olen rahul ja see on kõige tähtsam. Asjad lähevad järjest paremaks. Isegi kooliga olen hetkel päris järjepeal. Märtsis tuleb üks eksam veel ära teha, mis eelmisest semestrist tegemata jäi ja siis tulevad juba uued eksamid peale. Aga viimased pingutused ja siis tuleb kolm kuud suvepuhkust ja eks näis, mis pärast seda saab. Kindel on see, et aasta 2014 on väga suurte muutuste aasta.

Viimasel ajal on mul üldiselt meeletu koduigatsus. Väga suurt rolli mängib ilmselt see, et Reimo Hiinas on ja ei tea, kuna sealt tagasi tuleb. Meeletu igatsus nende kõige lähedastemate vastu. Vaatasin nädalavahetusel mingeid vanu pilte ja pisarad tulid täitsa silma kohe. See on tegelikult päris naljakas, kui kiiresti lapsed tahavad suureks kasvada. Kui kiiresti ma ise tahtsin tegelikult suureks kasvada. Ainus eesmärk vanuses 14-15 on see, et saaks kähku täisealiseks, olla iseseisev, kodust välja kolida ja kõike ise teha. Nii tüüpiline, aga siis kui see kõik on käes, siis tahaks, et emme oleks kõrval ja toetaks, annaks nõu. Mitte nii, et ta on 300 km kaugusel ja kogu suhtlus on telefoni teel. Täpselt nagu ma igatsen seda, kui mu õde mu kõrval oli ja ma ei pidanud midagi üksi tegema ega kuskil üksi käima. Lihtsalt see igatsus on viimasel ajal nii vältimatu. Samas me ju kõik peame suureks kasvama ja ise oma elu elama hakkama, vanust on ju piisavalt.

Väike ja rumal. :)

Seda blondi ei tea. :D

Sest sa hakkad muidu vinguma, et sinust pilti pole. :D

My lovely sis!

Mu pisipisi, kes pole enam pisi.

Lisaks suurele igatsusele oma perekonna järele, on mul meeletu igatsus selle kvaliteetaja järele oma kalli Annuga. Ühe teatud asja pärast olen ma kõik meie koos pildid kogunud kokku ühte kausta ja neid on nüüd nii tore vaadata. Mul on hea meel, et mul on selline täditütar, selline õde. Ilmselt isegi vägaväga kaugel olles tunnen ma kõige paremini Annu lähedust ja toetust, sest ta üritab minu jaoks nii palju olemas olla kui saab ja mina samamoodi. TULE KÜLLA TIBU!

Oled, oled kõige armasam! :D

You are like my own lucky jacket, what I carry everywhere with me and kill myself if I lose it.

Seda ei mäleta :D

2010? :D

I will stand by you, I will hold your hand, I will love you, I will take care of you, I will miss you, when we are apart - til the very end!

Haige pilt :D Sa nii vinge :D

Mis veel? Aa, ma polegi väga siin blogis rääkinud nendest vingetest tüdrukutest, kes mul ülikoolis tekkinud on. Nimelt on meil väga äge seitsme tüdruku grupp. Suurema osa koolis veedamegi koos ja tegelikult üldse meie omavaheline suhtlus käib kogu aeg, ka siis kui kooli pole. See on nii tore tegelt, sest Tallinn on ju minu jaoks nii võõras ja ma ei tundnud siin alguses mitte kedagi. Veel enam on see ülikooli süsteem ikka veel veidi võõras ja paljud asjad siiani keerulised. Siis on lihtsalt nii hea, kui on inimesed, kelle käest küsida, kellega arutada ja rääkida. Kooliga seotu on tegelikult vaid üks väike boonus, mis selle väikese seltskonnaga kaasneb. Ei saa mainimata jätta meie vingeid koosistumisi, sünnipäevi ja sushitamist. Lühidalt on mul tõesti nendega vedanud. Nad on päris hullud ka! :D

Lõppude lõpuks- mul on niii palju, mille üle õnnelik olla ja mille eest tänulik olla. See paneb naeratama. Nautige kevadet kallid!

Blogimiseni,

Siki

PS! Nagu alati jäi see postitus kaks päeva hiljaks, sest ma kirjutasin selle ära, aga unustasin avaldada. Aga siis mul tuli meelde, et vahepeal oli ju sõbrapäev. See armasarmas päev aastas. See aasta reisin Lähtele ja veetsin sõbrapäeva seal vanade kallite inimestega. Kahjuks pole siia panna pilti koos Dorise ja Sillega, kes mulle niinii kallis on. Ilmselgelt said kõik minu kiljumisest aru, kui hea mul oli Sillet näha. Kallid tüdrukud! :) Aga siis mõned pildid veel! :) Oma armsatele Kikule ja Krissule saadaks ka sinna Lähtele tervitusi. Olge musid! :)