Ma vist ei ole ikka üldse õige blogija. Mitte mingisugust järjepidevust ei ole. Pikemat aega mõtlen juba selle peale, et ma ju peaks tegema mingisuguse kokkuvõtte 2013. Peaks lühidalt kasvõi midagigi kirjutama ja ma isegi olen juba täpselt välja mõelnud mida ja kuidas kirjutada, aga lihtsalt ei viitsi siia tulla. Aga kui ma juba siin olen, siis teen Teile ühe megavinge ja pika postituse.
Niisiis oli 2013 minu jaoks ülisuur muutuste aasta. Aasta algas sellega, et ma avastasin, et mul on nii palju armsaid inimesi ja nii palju asju, mille eest tänulik olla. Ehk siis muutsin enda ellusuhtumist ja üldse oma elu. Sellest sai tegelikult hea aasta, ilmselt just tänu sellele, et ma aasta alguses tegin otsuse edaspidi positiivselt elu vaadata. Üleüldse oli eelmine aasta suur muutuste aasta ja seda kuni päris aasta lõpuni välja. Aasta algas ilmselgelt juba eksamiteks valmistumisega. Kevadel need tehtud saidki ja suvel sai siis gümnaasium lõpetatud. Sellest rääkides, siis on mul ülihea meel, et Lähtele kooli läksin. Sain sealt enda ellu nii häid ja toredaid inimesi. Võimalik, et sõpru kogu eluks. Eksamid tegin ära ja tulemused olid tegelikult täpselt sellised nagu ma arvasin, isegi paremad. Samuti õmblesin endale lõpukleidi. Kuigi tahtsin algul teistsugust, siis see mille ma tegin, on veel parem. Muidugi ei saa mainimata jätta seda ülivinget klassireisi, mis meil mai lõpus toimus. See oli nii mõnus ja hea. Praegugi selle peale mõeldes tekib tahtmine seda korrata.
Suvi läks muidugi meeletu kiirusega. Töötasin, nautisin ja mõtlesin sügise peale. Käisin ülikoolides sisse astumisi tegemas ja nüüd õpin Tallinnas just seda, mida ma kogu elu õppida olen tahtnud. See on ilmselt kõige suurem muutus nii aastas 2013 kui ka kogu mu elus. Tallinnasse kolimine oli minu jaoks väga hirmutav, sest see asub kodust nii kaugel. Üldse tundub Tallinn olevat kõigest nii kaugel. Algul ma meeletult vihkasin siinset elu. Ei suutnud sellega harjuda, sest ma olen ju kogu elu elanud maal. Lähte oli ju samamoodi selline pisike ja armas. Tallinn on aga hoopis midagi muud. Nüüdseks olen ma sellega ära harjunud ja ausalt öeldes ei kurda. Koduigatsus on ikka. Aga mida enam ma tuleviku peale mõtlen, seda enam olen kindel, et seon oma elu Tallinnaga. See lihtsalt tundub hea variant. Mulle isegi vist meeldib siin.
Ka ülikool on andnud mulle väga armsaid ja olulisi inimesi. Ja nagu arvata on, siis ei saa ma jätta mainimata neiu Kristiinat, kes juba põhimõtteliselt on mu elukaaslane ja kelleta ma ennast enam ette ei kujuta. Ta on täielik kalliskivi.
Ja muidugi, kui juba inimeste mainimiseks läks siis eelmine aasta oli kuidagi natukene raske selles suhtes. Näiteks mu Annu, keda ma armastan no matter what. Viimase aasta jooksul me vist tülitsesime ja leppisime nii palju, aga see tegi meid ainult tugevamaks. Ta vist hakkab suureks kasvama mul. Polegi enam pisipisi.
2013 aasta oli veel ka sellepärast ülioluline, et ma sain tädiks. Mul on nii armas pisipoja. Ja uus pisike täditütar, kes on nii armas printsess. Lühidalt oli väga beebine aasta.
Ma tegin päris palju vigu eelmisel aastal ja olen nendest õppinud. Ma ei kahetse midagi, aga need olid rumalused, mille ma pigem oleks tegemata jätnud. Samas olen ma õnnelik, sest tänu neile olen ma tõesti palju õppinud ja saan oma elu muuta.
Aasta lõppes üldiselt minu jaoks emotsionaalselt väga raskelt. Ning 2014 algas väga halvasti. Mõningate eranditega muidugi, sest aasta lõpp tõi mu ellu midagi, mille suhtes mul on päris hea tunne ja mille üle ma olen õnnelik. :)
Mis siis veel? Lubadusi ma uueks aastaks ei anna. Kuigi mu sisetunne nagu ütleb, et käesolev aasta toob mu ellu veel suuremaid muutusi. Ja nii ma siis olengi suureks kasvanud. Mõtlesin paar päeva tagasi, et see blogi on minu suureks kasvamise blogi. Siin on reaalselt postitusi väga paljudest aastatest.
Aga tegelikult ma teen mõni teine päev ühe pildipostituse aastast 2013, sest Kristiina on kannatamatu. Ja ma tean, et mu kallis Mari ootab ka seda postitust juba pikemat aega.
Ilusat uut aastat Teile, armsad blogilugejad.
Blogimiseni.
Siki.
PS! Mõned pildid juba aastast 2014. :)
0 comments:
Post a Comment