Lubatud postitus.

Jäin jälle hilja peale oma postitusega. Nädalavahetus on ju ammu läbi. Või no tegelikult mitte nii väga ammu. Mis siis toimub? Räägin värskemad uudised enne ja siis hakkan möödunud nädalat meenutama.
Nüüd olen juba jälle otsapidi Tallinnas ja üritan oma tusatujust üle olla. Täna käisin töövestlusel ja see sujus väga positiivselt. Olenemata sellest muidugi, et ma pidin üle 40 minuti ootama. Igatahes lähen homme proovihommikule ja siis vaatan kas sobib kõik. Ja kui sobib, siis hakkan oma aega kooli ja töö vahelt jagama. Loodetavasti suudan ühe armsa inimese ka sinna kuskile ära mahutada. :) Homme hommikul on aga pool 7 äratus ja pool 8 pean juba tööl olema. Niiiccee.

Terve eelmise nädala veetsin ma kodus. Tegelikult peaks vist alustama eelmisest neljapäevast, kui meil oli rebaste ristimine. Suurem osa pettus selles täielikult. Lõbus oli küll, aga ainult siis kui midagi toimus. Väga palju oli lihtsalt passimist ja külm oli ka. Igatahes olime me oma ootused palju kõrgemaks seadnud. Pärast ristimist liikusime siis pittu, kus pidime taakord pettuma. Samas seltskond oli meil superäge, see päästiski kogu ürituse ilmselt. Võikud ja kringel oli ka hea. Aga koht oli linnahalli taga ja trepid katki :D. Muusika oli ka mitte eriti hea. Niisiis otsustasime tüdrukutega vanalinna minna. Traditsiooniline Nimeta sai külastatud ja korralikult tantsitud ka. Igatahes on meil vinge kursus. :)
Reedel käisin ja üllatasin oma nunnukaid Lähtel. Lauri kirjutas veel mulle, et ta ikka ei tea kas läheb peole ja ma tegin kurbatuju ja ütlesin, et ma niii väga tahaks minna, aga ei saa. Tegelikult olin kohal ja ta oli üllatunud, ehk päev korras 123. Ega ma väga kellelegi peale Annu ei ütlend, et ma tulen, niisiis tegin kõigile ühe paraja üllatuse. Kaidale üllatasin pisara ka silma, mis oli niinii armas. Tegelikult oleksin tahtnud veel rohkem kvaliteetaega nendega veeta, aga paraku oli kõigil igale poole kiire. Aga küll me selle tagasi teeme. :) Rebastepidu oli edukas nagu alati. Ma ikka väga igatsesin neid suurepäraseid inimesi. MINU INIMESED! Erkiga puistasime ka südant ja head ajad tulid meelde.

Laupäeval jõudsin ilusasti koju ja olles endiselt ühest peost väsinud, läksin oma lapsepõlvesõbra Eiko juurde, kus oli ka mu armas Doris. Pärast gümnaasiumi lõpetamist on vaid vähesed inimesed, kellega suhtlemine on jäänud täpselt samaks. Tegelikult võib need inimesed ühe käe sõrmedel üles lugeda, kellega endiselt tihedalt suhtleme. Esikolmikusse kuulub kindlasti Doris. Igatahes täiendasin laupäeval oma kogemustepagasit selle kõige imelikumas mõttes. Aga ma olen rahul ja nalja sai kõvasti. Tore õhtu, toredate inimestega.
Terve pühapäeva magasin maha. Nautisin oma kodu, oma voodit ja oma telekat. Lihtsalt suurepärane. Suuremalt osalt möödusid ka esmaspäev ja teisipäev niimoodi. Veetsin kvaliteetaega oma väikevennaga ja ajasin pangas asju korda. Aa, laupäeval ilmus meie majja ka uus pereliige, kelleks on hamster Tuustik. Armas loomake on, kuigi mulle pole sellised närilised kunagi meeldinud.

Kuna neljapäeval pidin oma emme eest lasteaias tööl olema, siis emme võttis mu juba kolmapäeval tööle kaasa, et ma lastele päris võõras ei oleks. Meie lasteaiarühm koosneb 20-st lapsest, kes on vanuses 2-6. Ehk siis väga erievas vanuses lapsed. Ja ilmselgelt kõige rohkem tegemist on 2 aastastega. Muidugi mu väikesed ausatajad on endiselt lasteaias alles, kuigi nüüd on nad juba suuremaks kasvanud. Päris raske oli nende kõigi vahelt joosta. Kujutage nüüd ette, et kaks 2-aastast tahavad sul süles olla ja kolm 5-6-aastast tahavad sulle näidata, kui hästi nad oma töö ära tegid. Ühesõnaga need kolm päeva, mis ma tööl olin, olid tõsiselt rasked ja väsitavad. Aga samas mulle niinii meeldis. Nad on nii armsad.
Lisaks sellele, et ma olin emme eest tööl, asendasin teda ka ju kodus. Tegin süüa ja koristasin ja asjatasin ja mulle imekombel isegi vägaväga meeldis. Õnneks oli muidugi mu viimaseid nädalaid rase õde mul abis. Vägagi positiivne. Reedel helistas emme ka ja teatas, et issi tuleb koju ja selle üle oli muidugi hea meel. Niisiis ootasingi issit kella kaheni öösel.

Lõpuks jõudis laupäeval emme ka koju ja korter oli rahvast täis. Kõik olid koos. Seda pole väga ammu juhtunud ja see tekitas nii pörffi tunde. Laupäeva õhtul käisime Pukas tädi juures ka ja ma sain oma Annuga kõik jutud ära rääkida, mis olid siiani rääkimata.
Kokkuvõttes sain ma täiesti suurepärase positiivsus laksu sellest nädalast ja nii puhata kui ka tööd teha. Selline tunne tekkis ka, et ma niii väga tahan endale päris enda kodu. Päris enda korterit. Ühikas elamisest on juba kopp ees kui aus olla. Eks ma liigun tasa ja targu oma korteri suunas ka. Selle nimel tuleb aga vaeva näha.
Pikkpikk postitus. Loodan, et Mari, sul on nüüd mida lugeda. Vaevalt keegi teine selle läbi viitsib lugeda :D. Ma igatsen Sind, mu kallis Mari-Ann Aasna!

Blogimiseni,
Siki.