Lubatud postitus.

Jäin jälle hilja peale oma postitusega. Nädalavahetus on ju ammu läbi. Või no tegelikult mitte nii väga ammu. Mis siis toimub? Räägin värskemad uudised enne ja siis hakkan möödunud nädalat meenutama.
Nüüd olen juba jälle otsapidi Tallinnas ja üritan oma tusatujust üle olla. Täna käisin töövestlusel ja see sujus väga positiivselt. Olenemata sellest muidugi, et ma pidin üle 40 minuti ootama. Igatahes lähen homme proovihommikule ja siis vaatan kas sobib kõik. Ja kui sobib, siis hakkan oma aega kooli ja töö vahelt jagama. Loodetavasti suudan ühe armsa inimese ka sinna kuskile ära mahutada. :) Homme hommikul on aga pool 7 äratus ja pool 8 pean juba tööl olema. Niiiccee.

Terve eelmise nädala veetsin ma kodus. Tegelikult peaks vist alustama eelmisest neljapäevast, kui meil oli rebaste ristimine. Suurem osa pettus selles täielikult. Lõbus oli küll, aga ainult siis kui midagi toimus. Väga palju oli lihtsalt passimist ja külm oli ka. Igatahes olime me oma ootused palju kõrgemaks seadnud. Pärast ristimist liikusime siis pittu, kus pidime taakord pettuma. Samas seltskond oli meil superäge, see päästiski kogu ürituse ilmselt. Võikud ja kringel oli ka hea. Aga koht oli linnahalli taga ja trepid katki :D. Muusika oli ka mitte eriti hea. Niisiis otsustasime tüdrukutega vanalinna minna. Traditsiooniline Nimeta sai külastatud ja korralikult tantsitud ka. Igatahes on meil vinge kursus. :)
Reedel käisin ja üllatasin oma nunnukaid Lähtel. Lauri kirjutas veel mulle, et ta ikka ei tea kas läheb peole ja ma tegin kurbatuju ja ütlesin, et ma niii väga tahaks minna, aga ei saa. Tegelikult olin kohal ja ta oli üllatunud, ehk päev korras 123. Ega ma väga kellelegi peale Annu ei ütlend, et ma tulen, niisiis tegin kõigile ühe paraja üllatuse. Kaidale üllatasin pisara ka silma, mis oli niinii armas. Tegelikult oleksin tahtnud veel rohkem kvaliteetaega nendega veeta, aga paraku oli kõigil igale poole kiire. Aga küll me selle tagasi teeme. :) Rebastepidu oli edukas nagu alati. Ma ikka väga igatsesin neid suurepäraseid inimesi. MINU INIMESED! Erkiga puistasime ka südant ja head ajad tulid meelde.

Laupäeval jõudsin ilusasti koju ja olles endiselt ühest peost väsinud, läksin oma lapsepõlvesõbra Eiko juurde, kus oli ka mu armas Doris. Pärast gümnaasiumi lõpetamist on vaid vähesed inimesed, kellega suhtlemine on jäänud täpselt samaks. Tegelikult võib need inimesed ühe käe sõrmedel üles lugeda, kellega endiselt tihedalt suhtleme. Esikolmikusse kuulub kindlasti Doris. Igatahes täiendasin laupäeval oma kogemustepagasit selle kõige imelikumas mõttes. Aga ma olen rahul ja nalja sai kõvasti. Tore õhtu, toredate inimestega.
Terve pühapäeva magasin maha. Nautisin oma kodu, oma voodit ja oma telekat. Lihtsalt suurepärane. Suuremalt osalt möödusid ka esmaspäev ja teisipäev niimoodi. Veetsin kvaliteetaega oma väikevennaga ja ajasin pangas asju korda. Aa, laupäeval ilmus meie majja ka uus pereliige, kelleks on hamster Tuustik. Armas loomake on, kuigi mulle pole sellised närilised kunagi meeldinud.

Kuna neljapäeval pidin oma emme eest lasteaias tööl olema, siis emme võttis mu juba kolmapäeval tööle kaasa, et ma lastele päris võõras ei oleks. Meie lasteaiarühm koosneb 20-st lapsest, kes on vanuses 2-6. Ehk siis väga erievas vanuses lapsed. Ja ilmselgelt kõige rohkem tegemist on 2 aastastega. Muidugi mu väikesed ausatajad on endiselt lasteaias alles, kuigi nüüd on nad juba suuremaks kasvanud. Päris raske oli nende kõigi vahelt joosta. Kujutage nüüd ette, et kaks 2-aastast tahavad sul süles olla ja kolm 5-6-aastast tahavad sulle näidata, kui hästi nad oma töö ära tegid. Ühesõnaga need kolm päeva, mis ma tööl olin, olid tõsiselt rasked ja väsitavad. Aga samas mulle niinii meeldis. Nad on nii armsad.
Lisaks sellele, et ma olin emme eest tööl, asendasin teda ka ju kodus. Tegin süüa ja koristasin ja asjatasin ja mulle imekombel isegi vägaväga meeldis. Õnneks oli muidugi mu viimaseid nädalaid rase õde mul abis. Vägagi positiivne. Reedel helistas emme ka ja teatas, et issi tuleb koju ja selle üle oli muidugi hea meel. Niisiis ootasingi issit kella kaheni öösel.

Lõpuks jõudis laupäeval emme ka koju ja korter oli rahvast täis. Kõik olid koos. Seda pole väga ammu juhtunud ja see tekitas nii pörffi tunde. Laupäeva õhtul käisime Pukas tädi juures ka ja ma sain oma Annuga kõik jutud ära rääkida, mis olid siiani rääkimata.
Kokkuvõttes sain ma täiesti suurepärase positiivsus laksu sellest nädalast ja nii puhata kui ka tööd teha. Selline tunne tekkis ka, et ma niii väga tahan endale päris enda kodu. Päris enda korterit. Ühikas elamisest on juba kopp ees kui aus olla. Eks ma liigun tasa ja targu oma korteri suunas ka. Selle nimel tuleb aga vaeva näha.
Pikkpikk postitus. Loodan, et Mari, sul on nüüd mida lugeda. Vaevalt keegi teine selle läbi viitsib lugeda :D. Ma igatsen Sind, mu kallis Mari-Ann Aasna!

Blogimiseni,
Siki.

I'm here!

Kell on niinii palju tegelikult arvestades seda, et ma pean homme juba kell 7 ärkama, aga ma tahtsin siia kirjutada, et ma olen kuidagi väga õnnelik. 

Mul on siia niinii palju kirjutada, aga ma teen seda nädalavahetusel. Järgmised 3 päeva olen tööinimene. Nimelt asendan oma emmet. Tegelikult lisaks tööle pean teda ka kodus asendama. Ehk mul on päris mitu vastutust. Eks näis. Hope for the best.

Aga ma kirjutan oma elust ja möödunust lähemalt nädalavahetusel. Praegu tahtsin lihtsalt märku anda, et olen olemas. :)

Tsauuu nunnud!

Koduidüll :*

Tegelt mul oli jah suurepärane nädalavahetus suurepäraste inimestega. Mida lähemale ma reedel kodule jõudsin, seda parem tunne sisse tuli. Kuigi ma jõudsin eluhilja koju ja läksin peaaegu kohe magama, siis minu oma voodi on lihtsalt parim. Viljandis sai  oma pisivennaga kvaliteetaega veeta. Kutt tahtis värvilisi purskaevusid vaatama minna ja sinna me siis suundusimegi. Jalutasime ühe tiiru ümber purskaevude ja süda oli rahul. 

A jaa, neljapäeval jõudsime siiski neiudega klubisse. Sai ka siis need suuremad klubid üle vaadatud ja naerda sai jälle meeletult palju ja oli väga tore. Kuigi ma algul ju ei tahtnud kohe üldse mitte minna. 

Täna käis mu nunnu venna Lauri Tallinnas jooksmas ja mul oli teda niiii hea meel näha. Sellest on juba kergelt üle kolme kuu, kui ma teda näinud ei ole ja eriti soe tunne tuli kohe. Täpselt sama tunne nagu alati väikese vennaga on. Täiega kurb oli neid Mardoga bussi peale ära saata. Nii väga oleks tahtnud nendega kaasa minna või siis nad siia enda juurde jätta. Nad on ikka nunnud mul! :)

Nüüd unelen ilmselt järgmised kaks päeva selles koduidüllis veel ja siis hakkan uuesti Tallinnaga harjuma, sest nüüd ei lähe enne koju, kui alles kuu lõpus. 

Pilte ka.

Siki.

Mina tavaliselt, kui ämbliku näen.:D

Mu pörffikas. :*

Sis. :*

Harjunud...

Helloooo!

Olen siin Tallinnas ennast vaikselt sisse seadnud ja ega enam kõik nii negatiivsena ei paistagi. Üldiselt igatsen tegelikult kodu taga. Ülikoolis käimine on üks naljakas asi tegelikult, sest tundub, et esimene aasta on meie eriala tudengitel päris lihtsavõitu. Seda järeldan ma sellest, mida mu sõbrad räägivad, kes teisi asju õpivad. Sest minul on näiteks suurem osa ajast vaba ja tõsisem õppetöö toimub tegelikult neljapäeval ja reedel. Nädala algus on selline suht lebo lihtsalt. Eks see kooli käimine on ka üks paras peavalu, sest tuleb liigelda ühe ja teise ühistraspordiga, aga hetkel ei ole see ka midagi hullu. Talve aga ei taha ettegi kujutada. 

Aga inimestest? Toakaaslane on mul vinge. Kadri on ta nimi. Pärit samast maakonnast kust minagi. Praegu tundub, et klapime ka päris hästi. See vast jääb ka nii. Mul vahest täitsa kahju temast, kui ta nii vara kooli peab minema ja ma põõnan siin ühikas. Kursakaaslased on ka ägedad. Vähemalt see osa kellega juba rohkem tutvust on tehtud. Meil on selline naljakas kursus, et terve kursuse peale on ainult üks kutt. Täna tegime väikse tutvumisistumise ka. Päris huvitav oli, sest et kõik inimesed on nii erinevad ja igaüks täpselt omamoodi. Huumorit oskab ka mõni ikka täiega teha! :)

What else? Mu Annu! Me nagu kaks lollakat. Istume õhtuti facebookis ja anname üksteisele päeva kohta ülevaate. Eks antud olukord on nii minu kui ka tema jaoks täiega uus. Aga mul on vist natuke lihtsam, sest olen harjunud kodust eemal olema ja seda igatsust tundma. Aga ma arvan, et ka tema harjub sellega ära. Lihtsalt ülihea on, et mul on keegi kellele saan oma mured ära "vinguda". Aga Annu vist tõesti on veits palju minu moodi! Aga see on ainult armas! :)

Muud midagi. Homme on juba neljapäev ja siis tuleb reede, kui ma saan oma koju külla sõita. :) Can't wait! <3 p="">

Siki.