Vajadus kirjutada! :D
Sõbrapäev siis. Kui aus olla, siis ma pole kunagi ennast selleks päevaks nii halvasti ette valmistanud, kui sel aastal. Ma ei jõudnud osta mitte ühtegi kingitust, teha mitte ühtegi kaarti, ega saada kokku mitte ühegi vana sõbrantsiga. Täiesti kohutav olukord. Eile olin veel pärispäris masenduses.
Tänane kujunes aga hoopis huvitavaks. Hommikul ei tahtnud tegelikult äragata, sest ma teadsin kui nunnud ja armsad kõik on. Selline vastik tunne oli. Vaatasin peeglisse ja mõtlesin: Jahh, Siki, sel aastal oled sa vist halb sõber. Igatahes sain hommikul kohe oma Triinu käest ilusa meigikoti, koolis jagasid kõik kommi ja siis mu Etukas kinkis mulle mu uued lemmik-kõrvarõngad. Õhtul tõi mu armas Kristiine mulle üliarmsa roosi. :) Sai kallistatud ja räägitud. Mõned kaardid sain ka! Nüüd vaatasin, et Anni ja Mari olid mulle ka facebooki seina peale pildid pannud. Aitäh. Igatahes pärast kooli mõtlesin, et mul on veel aega ennast parandada. Käisin jooksuga poes ja ühikasse tagasi jõudes tegin ülenämmasid muffeneid. Sõpad olid rahul ja neile maitses. Jagasin need siis laiali ja tuli natuke parem tunne küll. Õhtul esinesime T-Creationiga ja pärast sai tšikkidega tantsu pandud. Lisaks veel siia selle ka, et alati kui ma koos Krissuga tantsin, siis mul tekib tunne, et ma ei oska ikka üldse tantsida. Ta tantsib lihtsalt niinii hästi. Jalad valutavad ja hea on olla!
Ma igatsen koju muidugi. Emmega oli hea rääkida täna. Ta on armas!
Teoorias on homme igati huvitav päev, aga praktiliselt tunnen ma juba seda paanikat, mis toimuma hakkab. :D Hope for the best!
Tuleb lihtsalt ennast kogu aeg tegevuses hoida ja positiivselt ellu suhtuda. Siis on kergem. Tunduvalt! :)
0 comments:
Post a Comment