Jubedalt tahaks midagi kirjutada. Kogu aeg on lihtsalt selline tunne, et mul on midagi öelda. Tahaks kellegagi rääkida. Tahaks kellegagi suvalt jalutama minna ja neid lapsepõlve mälestusi heietada. Tahaks, et Sten oleks kodus ja kutsuks mind õue jalutama või tuleks minu poole filmi vaatama. Tahaks, et keegi helistaks ja küsiks, kuidas sul läheb. Tahaks Marile külla minna ja pisikest Oliveri näha. Ma tahaks, et ma ei peaks terve suve kodus passima ja saaks Pärnusse tööle minna. Ma tahaks, et reedel oleks meeletult lõbus. Ma tahaks naeratada!
Nii palju siis sellest. Mu sünnipäev möödus tõesti tegelikult hästi. Vähemalt mul endal oli lõbus. Ma olin ikka väga purjus, aga mis siis sellest. Kahju muidugi, et paljud sellised inimesed, keda ma tõesti oleks tahtnud seal näha, tulla ei saanud, aga sellest pole midagi. Kõige paremad olid ikkagi kohal.
Mulle meeldis see, et ma sain Cäroliga nii palju rääkida. See tegelikult tuletas mulle päris hästi meelde seda, et miks ma Sind tegelikult nii palju armastan . Annikaga on viimasel ajal meil kõigest täpselt üks arusaam ja me oleme ühtemoodi tujust ära. Triinu on kallis, ei kujutaks oma elu ilma temata ettegi enam. Annu, on ilmselgelt parim sugulane. Lauri, oeh, ma tahaks Sulle nii palju öelda, aga see rikuks üllatuse ära. :D
Mõtlesin, et panen pilte. Aga ma täna ei pana. Lihtsalt. EI TAHA!
Reedel pittu! :)
0 comments:
Post a Comment