Meenus üks tunne. Tunne, kui sa seisid mulle vägaväga lähedal ja küsisid mu käest, et mis see on, mida ma praegu teha tahaks. Samas Sa teadsid seda vastust. Iga kord, kui ma selle peale tagasi mõtlen käib südamest läbi mingi meeletu valu. See on ilus mälestus. Aga nii kuradi valus. Ma tean, et ei hakka enam niimoodi armastama. Ma tean seda, sest kaks korda nii palju armastada ei ole võimalik. Aga ma olen tänulik. Sa avasid mu silmad. Panid mind nägema neid asju, mida ma enne ei näinud. Ütlesid minu kohta neid asju, mida keegi veel öelnud ei ole. Ja esimest korda elus, ma uskusin Sind! Ma teadsin, et sa ei valeta. Ma usaldasin.
Jõudsin täpselt õigeks ajaks. Päikeseloojanguks. Nagu igal korral mõtlen selle peale, et see on viimane. Et nüüd aitab, ma ju ei pea seda tegema. Mõtlen, kui väga sa seda vihkasid ja kui väga sa tahtsid, et ma selle jätaksin. Ja siis mõtlen sellele, kui palju oli asju, mida ma siis ei teinud, aga nüüd teen. Kui ma seda päikeseloojangut vaatan, siis tärkab minus meeletut igatsus. Ma ei teagi, see pole vist igatsus Sinu vastu, vaid hoopis Sinu südamelöökide vastu. Tahaks Sind kallistada. Siis kui ma Sind näen, kogu aeg on selline tunne, et ma tahaks, et aeg oleks seisma jäänud täpselt selle koha peal, kui Sa mind kallistad. See turvatunne ja soojus. See hoolimine.
Ja nüüd küsige mu käest, kas on lihtne sellel kõigel minna lasta ja eluga edasi minna. Vot, peaksite oma vastuse saama. Ma tean, kõigile tundub see mõttetu ja arusaamatu. Miks ma siis edasi ei pinguta? Sest see on minevik. Inimene, kes elab minevikus on tulevikuta. Praegu just nii tundubki. See ei ole nii lihtne, aga Letting go doesn't mean giving up. It means learning to live my life without You.
