Vaatan juba viimased tund aega youtubest Soliders home comeing videosid. Süda läheb soojaks. Ma mõistan nüüd palju paremini seda, kui väga ma peaks oma perekonda hindama.
Maailma parim nädalavahetus oli. Üle pikapika aja tundsin end õnnelikuna. Kodus on lihtsalt maailma parim olla. Lähtel ei suuda ilmselt keegi panna mind nii hästi tundma, kui kõik need inimesed ja kogu see õhkkond siin. Rahulik, armastav ja hooliv. Vanaema ütles mulle täna, et tal on niii hea tunne näha seda, kui ma juba ärgates naeratan ja õnnelik olen. Emme ütles selle peale, et me kõik oleme sellised. Vahel ärkame ja saame naerukrambid. Siis lisas, et Siki üritab vahel tusatseda, aga me ei lase. Ja tegelikult nii ongi.
Käisin pildistamas. Paar päris head klõpsu sain. Näitasin emmele pärast pilte ja ta pani mulle paar päris head mõted pähe, mille peale tasub mõelda. Kuigi mina sellesse väga ei usu, aga eks näis. Surnuaias käisin ka. Vanavanaemal oli eile sünnipäev ja vanaisal on homme. Panime küünlad neile ja lisaks vanaemale ka. Surnuaeda sõites tuli nutt kurku, kui ma mõtlesin, et vanaema surmast saab kaks aastat. Ma pole sellega ikka veel harjunud. Raske on.
Pikendasin mõnevõrra oma nädalavahetust. Kohe mittemiski ei kisu mind kodust ära sinna, kus alati kõik nii võlts paistab.
Praegu ma tahaks lihtsalt, et Sa oleks siin, minu jaoks olemas! :)
Aitäh selle ilusa sõnumi eest! ;*
Siki.
 |
| Tere hommikust Sulle ka venna! ;* |
0 comments:
Post a Comment