Ma ei tea ju isegi, mis mul viga on, siis on ju loogiline, et ma ei oska sellele küsimusele vastata.
Tegelikult ei saa ma endast üldse aru viimasel ajal. Viimasel ajal on kõigest ükskõik ka olnud. Või no tegelikult, siis on ükskõik, kui ma mingi sita kokku keeran, pärast nende asjade üle järelemõeldes enam väga ükskõik ei ole. Kõige haigem ongi see, et ma keeran mingi sita kokku ja siis pärast põen sellepärast ise nii hullult lihtsalt. Ei oska olla enam.
Nii nõme, kui üksainus tühine asi võib kõik hävitada. Kõik selle, millesse sa uskunud oled ja kõik selle, mida väärtustama oled õppinud. Kõik see võib ühe väikese lihtsa, kuid nii krdi valusa vea pärast vastu taevast lennata. Ja ma olengi tagasi alguses. Ainult, et veidike targemana.
Peaks ennast kokku võtma ja üle saama lihtsalt. Ma tean, täna räägin nii, kaks päeva viitsin ennast kokku võtta ja siis on jälle samamoodi. Peaks midagi muutma selles kõiges. Nädalavahetus läks haigelt käest ära ja kui ma eile ei kahetsenud mitte midagi, siis täna kahetsen ma kõike. Võimalik, et see on hea. Võimalik, et ma ei peaks kahetsema, sest mis tehtud, see tehtud. Lihtsalt endal on tsipa nõme.
Vennaga rääkisin täna pärast kooli pikalt, ühika ees, päike paistis ja me leidsime mõlemad, et elu on kuidagi raskeks läinud. Tore on see, et ta ei mõista mind hukka, kui kõik teised seda teevad. See on lihtsalt hea. Selliseid toetavaid inimesi ongi vaja.
Ning kui nüüd toetavatest inimestest rääkida, siis ma tean, et terve mu elu jooksul, või vähemalt selle osa, mida mina mäletan, on mu kõrval olnud üks meeletult toetav ja armas inimene. Ta pole mind küll alati mõistnud ja võimalik, et tülid on olnud need, mis on meie sõprusest teinud just sellise tugeva sõpruse. Me oleme ju alati kõigest üle saanud. Palju õnne Sulle, mu armas Sten! Sa oled endiselt mu parim sõber. :)
Kõik ma arvan, nüüd on piisavalt. Sain jälle veits ennast oma blogis välja elatud ja elu üle järele mõeldud. Hea uni oli ka täna muideks, 3 tundi keset päeva. :)
Siki.