Save me.

Ausalt olen ma ülimalt pettunud või noh vb sellised peod pole minu jaoks, ühesõnaga nothing good.

Kell on kaheksa hommikul ja ma olen hetkel ainus inimene, kes siin maganud on, kuigi ka see on üsna raske, kui tümm lõhub niiet kõrvakiled on purunemiseäärel. Eilse õhtu päästis vist ainult see, et Oliver laulis nii kõva häälega, et ma ei kuulnud oma mõtteid. Ma oleks võinud koju ära minna, sest seal oleks parem olnud. Tunduvalt. Aga mulle meeldis Oliveriga üle pika aja koos aega veeta, natuke uutmoodi. :D Tore, et sa mul ikka olemas oled. See on tõsi, milleni me eile jõudsime- me suhtleme nii vähe, võrreldes sellega, kui palju me kunagi suhtlesime. Kurb, aga tõsi. Südames oled siiani.

Sander ei leia magamiseks sobivat asendit ja see on nii naljakas, päriselt ka. Tõin talle just jope, sest tal tulid "vaprusevärinad"! :D Sain endale vähemalt ühe ägeda vestluskaaslase juurde siit, see on positiivne.

Nüüd pean ma lahendama müsteeriumi, kuidas siit linna saada, kus ma praegu olen ja kuidas ma edasi koju saan. Hetkel tundub kaunis keeruline küsimus olevat.

Kuid ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva kõigile! :)