Long time no see...

Ma ei teagi nüüd, millest ma alustan, sest ma pole siia tõeliselt kaua kirjutanud. Iseenesest oli halb nädal, aga samas nii hea ja tore ka. Ma ei oskagi seda kuidagi sõnadesse panna nii, et see loogilisena kõlaks.

When you don't understand, just let it go!

Ma alustan siis headest asjadest. Sõbrapäevast. Ausalt öeldes ei olnud mul teisipäev mitte mingit tunnet, et sõbrapäev on või, et kuidagi teistmoodi peaks midagi olema. Suht pahur olin hommikul ja mida päev edasi, seda pahuramaks ma muutusin. Sain ikka meeletult palju üllatusi. Või no üldse, mingil hetkel muutus kõik paremaks. Õnnelik naeratus tuli suu peale ka. Õhtul pärast plaubacki tegime korda ennast, tiksusime ja siis läksime CT-sse. Ilmselt sain ma just sealt oma päeva parima üllatuse. Terve päeva olin tglt Cäroli peale mõelnud ja siis kõndisin mööda klubi ringi koos Triinuga ja nägin teda. Pisarake tuli silma. Nii hea oli näha teda. Üldse tore sõbrapäev oli kokkuvõttes.

Triinu!

Kuldne nelik!

Mu muumid!

Triinuga klubis!

Kolampäeval muidugi koolis väga ei jõudnud olla. Niisiis lebotasime terve päeva. : )

Ülejäänud nädalast, ma lihtsalt ei taha rääkida. Ei oska ka. Vastik alla andmise tunne on. Koolis läheb halvasti, kuid ma ei saa selles kedagi teist peale iseenda süüdistada. Pean ennast kokku võtma. Mida lähemale ma eile kodule jõudsin, seda rohkem ma koju tahtsin. Ja kui ma siia jõudsin, siis tundsin, et kõik on korras, sest kõik ongi korras. Emps tegi muidugi peapesu kooliasjade pärast.

Sten tuli siia. Nii hea ja tore. Jõime veini. Sten natuke rohkem :d , aga see oli tore ikkagi. Soe tunne tuli. Igaüks vajab oma ellu sellist sõpra, kes on aus ja ütleb täpselt nii nagu asjad on. Sellist sõpra, et kui kõik tundub lootusetu, siis ta lihtsalt tuleb ja on. Laseb sul rääkida ja olla sina ise. Minul on selleks Sten. Leppisime eile kokku, et isegi kui meie emmed kunagi rääkisid, et 10 aasta pärast me abiellume, siis seda ei juhtu. Vaatasime head filmi ka. Nimeks Footloose. Hea film oli. Parem, kui Sten arvas.

My best friend!

Üldiselt on kõik praegu korras. Kooli saan ka korda. Emme ütles, et ta usub, et võtan ennast kokku ja ei vea eelkõige ennast alt. Ma olen juba peaaegu päris õnnelik ja tunne on kll selline, et asi on õige. Vähemalt ma ei karda enam ja suudan usaldada. : ) Aitäh Sulle! Sa oled kallis!

Kaks pilti pühapäevasest Eesti Laulul käimisest ka:

Dorise kunst!

Sest vahest oled sa mu selgem pool. : )