Viimasel ajal olen ma palju mõelnud selle üle, et miks ma vingun. Ma mõtlen, nende asjade üle, mida mul pole. Materiaalsed asjad. Ma olen hakanud mõistma seda, kui oluline on minu jaoks tegelikult see, et mul on perekond ja lähedased. Ma ei vaja raha, ma vajan perekonda. Ma vajan oma väikest venda, õdesid ja oma vanemaid. Egoistlik tunne on. Tundub nagu ma oleks kogu aeg mõelnud teiste peale, kuid kokkuvõttes alati iseenda vajadustest lähtunud. Nii ka praegu. Ma tahan lihtsalt, et ma suudaksin seda kõike teistmoodi näha ja seda mõista. Ma tahan, et mind mõistetakse.
Käisin täna linnas. Avastasin, et kui mul on palju vaba aega ja ma linnas olen, siis veedan enamuse oma ajast raamatupoodides. Mulle lihtsalt meeldib seal. Paar tähtsat kohta sai ka külastatud, mida oli vaja külastada. Otsisin emmele ja issile pulma-aastapäevaks kingitust ka. :) Kolasin mööda beebipoode. Ei, ma ei ole rase. Lihtsalt, viimasel ajal on beebid jutuks olnud. Pealegi käisin vennale mänguasju ka vaatamas. Valmistun ta sünnipäevaks, kuhu on umbes täpselt veel päris kaua aega. :)
Praegu ma olen rahul. Hoolimata kõigest suudan ma endiselt teha näo nagu kõik on ok. Päevas on isegi paar hetke, kui ma tõesti tunnen, et kõik ongi ok. Tunnen ennast kaitstuna ja turvaliselt. See on see, mis loeb. Homme Lätti. Motivatsioon on null, mõtteid ei ole väga, mis seal korda peaks saatma ja kuidas täpsemalt tegutsema, aga ma lähen ja teen ja pingutan, et tuleks midagi ägedat. : )
Siki.
Millegi pärast ma tahtsin selle laulu siia panna. Kuidagi lapselik, ma tean, aga mõte on ilus ja täpselt see, mida ma tahaksin. : )
0 comments:
Post a Comment