When the world says: "Give up!" Hope whispers: "Try it one more time!"

Tiana ja Triinu.

Nii palju on juhtunud ja aega on koguaeg nii vähe. Jookse ringi, tee, korralda ja vaata, et kõik oleks tehtud. Kohusetunne on üks tähtis asi peaks mainima. Aga nüüd kõigest järjest.
Alustan siis nädalavahetusest, millest tegelikult väga palju rääkida ei ole. Igatahes käisin Triinu ja Arvi sünnipäeval Kärstnas. Seltskond oli tore ja kõige vahvam oli see, et ma sain oma vanu sõpru näha. Nalja said ka ikka korralikult, aga nagu alati ei möödu ju ükski pidu ilma draamade ja lollusteta. Aitäh Sulle veelkord Patrick, kõige eest! Krissuga sai ka ikka veits räägitud ja õppisin teda paremini tundma ka selle läbi. Alkoholiga liialdasin... taaskord.
Pühapäeva hommik väga tore ei olnud, sest mul oli halb olla. Aga õhtu... Ma ei tea, kas ma suudan seda üldse kirjeldada. Läksime siis Käopesa lastekodusse jõulukingitusi viima. Kahjuks olid paljud lapsed haiged ja ei saanud seal meie juures olla, aga need lapsed, kes olid, kuulda seda, kuidas nad naeravad ja on lihtsalt rõõmsad nende väikeste asjade üle. Süda läks nii soojaks ja päris mitmel korral oleks ma lihtsalt tahtnud rõõmust nutma puhkeda. Minu suu oli algusest peale kõrvuni, kui ma neid lapsi nägin. Nii positiivsed ja nii head. Mu südame vallutas üks väike blondide juustega poisiklutt Gerdo. Ta oli tõsiselt nagu väike inglike.Kogu selle aja mängisin temaga ja kui ta õhupall katki tehti ja ta nutma hakkas, siis ma tahtsin ükskõik, mida teha või mida öelda, et ta enam kurb ei oleks. Teda kuidagi lohutada. Ta andis oma kingitused minu kätte, et ma neid hoiaks ja tõi igasuguseid mänguasju, millega me koos mängisime, ronis sülle, kallistas. Oeh, ... nii kurb oli sealt ära tulla. Gerdo ütles mulle, et ma ei läheks, et ma hästi kauaks tema juurde jääks. Siis kallistas mind hästi kõvasti... Kohe, kui lastekodu uksest välja astusin tuli mulle pähe üks mõte ja ma loodan, et saan selle uuel aastal teoks teha. Ma tõesti loodan, et saan. Igatsen seda pisikest Gerdot. :(
Täna oli ühikajõulupidu. Päris vahva oli tegelikult. Kahju, et meid nii palju on. Ühtsust ei ole enam üldse. Kõik on omaette ja ma põhimõtteliselt ei teagi enam neid inimesi, kes teises laua otsas istuvad. Nõme... Toitu jäi ülipalju üle ka. Mõningad asjad häirisid, aga ma ei taha nendest kirjutada.
Viimasel ajal on mu ümber nii palju negatiivsust. Kõik süstivad seda minusse järjest rohkem. Eks sa siis ürita naeratada. Kui ma saaks aega tagasi keerata, siis ma keeraks. Kahetsen oma tegusid. Ühe suure otsuse olen ka vastu võtnud. Nüüd peab ainult julguse kokku võtma ja kõik realiseerima. Tahan terveks saada. Ja ma tean, et vajan abi.
Homme on jõuluball. Homme läheb Mari ära. :( ... Ma ei oska rohkem kirjutada enam midagi.
Siki.

Mu kallis Gerdo!

Pisike ingel!