Viimasel ajal olen ma hakanud tajuma seda, et ma mõtlen sinu peale rohkem ja pean ennast veel rohkem sundima, et see kõik iseenda jaoks kergemaks muuta. Vahepeal ma arvasin, et see on kerge, et saan hakkama ilma suurema vaevata. Kuid mida aeg edasi, seda raskemaks sinust eemal olek muutub. Ma nii väga tahaks..., jah ma tahaks. Aga ma ei saa ja ei saa endale praegu mitte mingisugust murdumist lubada. Võimalik, et see kõik tuleb sellest, et pingeid on praegu nii palju ja tekib tunne nagu ma vajaks just sinu tuge, sest keegi teine ei suuda mulle sellist turvatunnet pakkuda. It's kind of sad. Aga ma olen tugev tüdruk. Ma tean, et seekord peab see välja tulema ja ei saa lasta endal tagasi põhja langeda, kui olen juba poolel teel välja. Väikesed tagasilöögid käivad asja juurde ilmselt.
Need imepisikesed, tibatillukesed rõõmuhetked ja asjad on need, mis mind elus hoiavad. Väikesed kallistused, mis tunduvad nii suured. Need lumehelbed, mis taevast alla langevad ja lihtsalt lootuse tekitavad, et lumi tuleb. Varsti tuleb- ma tean. See kui venna helistab ja ütleb, et tahab minuga rääkida ja tahab, et ma koju tuleks. See kui emme minuga lihtsalt räägib. See, kui ma saan teada, et mind ootab kodus üks kiri. Sa ei kujuta ette, kui õnnelikuks see mind teeb. Ma igatsen sind. Kuidagi harjumatu. Tahaks sulle sõnumit saata, aga ma tean, et vastust ei tule. Ma ootan Sind tagasi!
Kõik need pisitillukesed asjad, kallid sõbrad, tunduvad praegu nii suurtena. See kõik teeb südame nii soojaks ja kõik halb mu ümber tundub hajuvat. Kaarel ütleks, et ma elan unistuses. Võimalik, et elangi, aga ju ma siis peangi elama! : )
Valgeid jõule Teile!
Teie Siki!
0 comments:
Post a Comment