Kuidagi kurb tunne on. Ma ootan vaheaega, sest siis saab koju, aga samas ma tean, et kui ma vaheajalt tagasi tulen, siis sind ei ole enam siin. Ma olen kurb, et sa lähed, kuid kui Sinu jaoks on see ainuõige, siis ei saa ma Sind kinni hoida. Sa oled mulle kallis!
Kool käib rängalt ajudele. Mitte midagi ei viitsi ja ennast kokku võtta ei suuda. Tihti tundub, et tahaks lihtsalt ühte päeva, kus ma ei peaks mitte kellegagi rääkima. Tahaks, et sa tuleksid ja mängiksid minuga tuulte keeristes. Võtaksid mult käest kinni ja me lendaks lihtsalt ära.
Sel pühapäeval läheme ja valmistame koos klassiga lastekodulastele rõõmu ja viime neile kingitusi. See tekitab endaski sellise rahulolutunde ja mõtte, et need jõulud on siiski kuidagi palju erilisemad.
Siki.
Lisan siia natukene seda, mis mulle täna hinge läks:
Hirmust lahti saamiseks ulata oma käsi ja me ületame need hirmud koos.
Ükskõik kuhu inimkond sunnib mind vaatama, armastan sind ühtemoodi, kuna armastus ei soovi rohkemat kui tal juba on!
0 comments:
Post a Comment