Believe or not, aga mu uurimustöö on põhimõtteliselt valmis. Mina seda veel ei usu. Aga ma olen peaaegu, et rahul. Mõned viimased viimistlused veel ja ongi kõik. Siis veel see nõme kaitsmine ja ongi kõik.

Ma tahaks, et mul oleks keegi veel selline nagu Annika. Et mul oleks Lähtel oma Annika, aga seda on vist naiivne tahta. Ilmselt ei saavuta keegi kunagi seda, mille tema minu jaoks saavutanud on. Ma igatsen meeletult Sind vahepeal. Imelik on olla ilma Sinuta. Siiamaani on imelik. Ma vajan, et mul oleks keegi, keda ma saan niimoodi usaldada nagu Sind Annika. Sellist inimest ei ole lihtsalt, mitte ühtegi rohkem. Ma armastan Sind kallis!

Nõme, et ma tunnen, et me hakkame kaugeks jääma ja ei ole enam nii lähedased. Seda õnnetunnet, mida pelgalt sinu nägemine tekitas, ei ole enam. Sest ma saan aru, et pole mõtet olla õnnelik illusioonide üle. Ma vajan vahest, et Sa lihtsalt tuled ja kallistad, aga sa ei tee seda. Peaaegu mitte kunagi. Oeh ... Aga ma ei ole kurb, sest Sina oled õnnelik. Ju Sul on midagi muud mille üle õnnelik olla. Ja see on ... HEA! : ) Minu südames elad sa ikkagi kõige päiksepoolsemas toas. : )

Teie Siki!