wanna fall in sleep and never wake up.

Kodus on tore. Eile kui lõunakasse jõudsin, siis teadsin, et kõik on korras, sest mu väike venna hüppas mulle sülle ja kallistas ja musutas mind. Millegi pärast ma igatsesin teda nii väga. Tartust koju sõites tuli jälle see nõme tühi tunne peale. Venna magas mu süles. Väikestel lastel on nii kerge. Ma tahaks, et ta elus jääkski kõik nii kergeks ja iseenesest mõistetavaks. Prageu olen ka vennaga kahekesi kodus. Käisime raamatukogus just, aga see oli kinni, milline pettumus.

Igatahes ma ei tea miks, aga mul on tunne, et tegin oma elu suurima vea. Et ma poleks pidanud seda tegema. Ma tean, et tegin õigesti, aga te ei kujuta ette, kui raske see minu jaoks on. See teeb haiget ja tahab mu hinge seest süüa. Süda on praegu miljoniks killuks ja ma ei mõista, miks ma ei saa seda, mis teeb mu õnnelikuks. Kas ma ei pingutanud piisavalt? Kui see kõik, mis ma tegin ei olnud piisav, siis mis oleks olnud? Ma tean, et tegin õige otsuse, aga see on nii kuradi raske. Nüüd edasi peab ainult paremaks minema. Lihtsalt peab.