Ma tundsin, et pean siia täna veel kirjutama, sest ma olen praegu kurb. Või tegelikult näin ma ju päris heas tujus olevat, kuid iga hetk, kui ma mõttesse vajun tuleb mulle meelde, et võibolla sa lähed ära. Minu jaoks on see nii raske, sest terve oma elu jooksul ei ole ma veetnud tervet aastat Sinust lahus. Ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega peaksin hakkama saama. Viimasel ajal tuleb mulle järjest rohkem meelde see, kui oluline ja tähtis inimene Sa minu jaoks tegelikult oled. Mitte, et ma oleksin selle kunagi üldse ära unustanud, aga lihtsalt ma ei oskaks ilma Sinuta olla. Ma tean, et ma ei saa terve elu Sinuga koos olla ja mingil hetkel pean laskma Sul su enda elu elada, aga praegu ma tunnen, et ei saaks sellega hakkama.

Ma lihtsalt olen nii kurb ja samas ei saaks ma Sulle ju iial öelda, et ära mine, sest ma tean, et sa tahad minna. Sa oleks õnnelik ja see on eluvõimalus. Ma olen ka õnnelik su pärast, aga samas ei saa ma ka selle vastu, et see kõik mind nii meeletult kurvaks muudab ! :(

Sa oled mulle kallis, sis !