Oh kooliaeg, oh kooliaeg.
Juba oled sa kohal. Homme on esimene september. Olenemata sellest, et ma tegelikult kooli minema ei pea, lähen ma ikkagi Lähtele. Mu õde on ikkagi abiturient sellest aastast ju. Imelik, aga ma ei suuda uskuda, et suvi läbi on. See oleks nagu alles alanud. Tegelikult nii palju lollusi, uusi tundeid, uued armastused ja uued suhted. Samas on suvi läbi ja kõik need tunded, armastused ja suhted tunduvad ka läbi olevat. Ma ei kahetse midagi. Ma olen noor ja peangi tegema võimalikult palju lollusi.
Tegelikult oleks tahtnud palju rohkem ujumas käia ja päikest võtta. Suve algus läks kuidagi linnutiivul ja alles augusti lõpus sain ma aru, et oii , see kolm kuud suve on kohe läbi ja ma polegi veel tegelikult lõbutsenud.
Mingil imelikul kombel tahan ma jubedalt kooli minna. Ma igatsen kõiki. Ma tahan kodust ära saada, ma tean, et varsti ma tahan koju tagasi. Olen jumala kindel selles. Ärevus on südames. Mis sel õppeaastal teisiti on? Milliseid draamasid me lahendama peame? Kas meie klassi tuleb uusi inimesi? Kas ma võtan ennast kokku ja lahendan selle, mis siiani on lahendamata? Nii kahju, et neile küsimustele vastust ei ole . :d
Paari viimase päeva teemad on olnud ausalt öeldes kurvemates toonides. Kuigi alles ma kirjutasin siia kaks sõna: Särav täheke! , See täheke tuhmus sama kiiresti kui ta süttis. Ja seekord ei olnud see kohe üldse minu süü. Inimesed ei oska lihtsalt olla ja nautida seda mis neil on. Alati peab oma ülemõtlemisega kõik ära rikkuma. Oeh jah. Aga aitäh Annu, Alex ja Andry. Isegi Karelile pean natuke aitäh ütlema. Ma sain eile kõvasti naerda tänu teile ! Kallimusipai! (L)
0 comments:
Post a Comment