Tahaksin nii väga Sulle otse näkku karjuda, kui väga ma Sind vihkan, sest sa oled mind üksi jätnud, kuigi ma olen Sind nii väga vajanud. Tahan Sulle öelda, et ma ei tunne Sind enam ja , et see kõik on lihtsalt ebaaus. Ma tahaksin, et Sa teaksid, kui väga ma vihkan praegust olukorda. Ma vihkan seda, et ei tea Sinu elust midagi ja Sina enam lihtsalt niisama ei küsi, kuidas mul läheb. Aga ma ei tee seda. Ma ei ütle neid sõnu Sulle. Sest tegelikult tahaksin ma oma pea Su põlvedele panna ja nutta. Nutta taga MEIE vanu aegu. Meenutada seda, kui lähedased olime ja et meie vahel ei olnud mitte ühtegi teist inimest. Siis olimegi Sina ja Mina , teised ei omanud tähtsust. Ma igatsen Sind ja seda kõike.

Miks see peab nii olema, et mitte miski ei jää kunagi igaveseks? Isegi kõige tugevam sõprus. Inimesed muutuvad, inimesed meie ümber vahetuvad, teed lähevad lahku.

Ma igatsen Sind ! :(