Tead, see ajab juba naerma.

Jälle, mingi ma ei tea mitmendat korda, olen ma kurb sellepärast, et mind tehti jälle lolliks. Mängiti lihtsalt minu tunnetega. Hei, võtame nüüd kõik mingi grupi kokku ja trambime täiega Siki südamel ja tunnetel. Niimoodi, et temast mitte midagi alles ei jää. Niimoodi, et ta on jälle nagu mingi fucking inimvare. Mkm, seekord ei ole asi nii hull. Ma ei lubanud endal kiinduda ega ära armuda, kuid kui sa arvad, et sel juhul ma ei saanud haiget, siis oojaa, sain küll. Ma hakkasin uskuma ja usaldama. Hakkasin uskuma, et seekord sa oled muutunud. Kui sa eelmisel ja üleeelmisel korral mulle haiget tegid, siis miks polekski pidanud seekord tegema eks. Sa ütlesid, et ei taha mulle enam haiget teha, miks sa siis seda tegid? Miks sa minuga niimoodi käitusid? Miks ma nii loll olen, et sind jälle uskusin? Öeldakse, et mõned vead on liiga head, et neid ainult ühe korra teha. Sina ei ole enam minu jaoks hea viga. Sa oled viga, mida ma enam ei tee. Me ei saa enam rääkida sõprusest. Pärast esimest ja teist korda vb saime, aga enam mitte. Ma tunnen, et sa lihtsalt kasutasid mind ära. Sul oli raske, mina olin Sulle toeks, olen ju alati olnud. Ja nüüd, kui sul on kõik korras, viskad sa mu minema nagu nuku, lootes, et me saame sõbrad olla. Ei, enam ei saa!