Ma istun siin Tallinnas, meie klassiruumis, üksi. Lõpetasin just Andry uue postituse lugemise ja avastasin, et ta on ikka jube kihvt sõbers mul. Keegi mängib õues jalgpalli, keegi kutsus mind linna, keegi tahab minuga jalkat mängida, mu kaamera ootab, et ma ta kätte võtaks ja temaga paar pilti teeks, mu asjad ootavad, et ma nad kinni paneks, aga MINA, ma olen selleks liiga väsinud. See kõik väsitab, see tantsuvärk. Aga ma olen õnnelik, et saan siin olla. Võimalik, et viimast korda, See kord on see siiski ju 5 kord, ise tantsida aga üldse tantsupeol juba 6-ndat korda. Igast korrast on omamoodi mälestused, kuid tunne on igakord sama, kuid ikkagi teistmoodi. Iga kord, kui tantsin selle platsi peal ja need inimesed meid kõiki vaatavad ja plaksutavad, see tunne on igakord eriline. Iga pidu on nagu esimene.
Ma olen kuidagi teistmoodi. Ma ei jõua enam otsustada ega valida. Ma ei taha valida ühte ja kõik teised oma elust kustutada, ma ei taha üldse kedagi ega midagi valida. Ma tahaks lihtsalt, et oleks hea.

Don´t worry, i´ll be okay.

Mardo on HOMO ! :d
Ei, tglt me armasatame teda.
Ainuke porno lehekülg, mis lahti tuleb on Mardo porno sait :d
Täiga lahe !

Üle aasta on möödas, aga see kõik on siiani olemas. Meie vahel on mingi selline asi, mis ära ei kao. See pole armastus, see pole isegi mingi selle laadne tunne. Ma ei tea, mis see on, aga ma ei suuda kunagi sinuga koos olles piiri panna. Ma ei suuda Sulle EI öelda. Ma ei tea, kuidas sa seda teed. Mul on Sinuga hea, kuid sellest ei piisa. Ma pean selle lõpetama, kohe nüüd ja praegu, sest varsti ma annan alla ja ületan ka need piirid, mis siiani on jäänud ületamata. Ma ei tea, kuidas sa seda minuga teed??

Minu jaanipäev möödus imelikult. Vahest kurbade, vahest rõõmsate nootidega. Eile käisin Suislepa paadirallil. Suutsin jälle ära kaduda, niiet mu õde isegi nuttis mu pärast. Igal teisel poisil on nüüd mu number, sest nad kõik otsisid mind. Kuigi ma ise olen jumala kindel, et ma ütlesin, kus ma lähen, kuid vist mitte.

Ma lähen sööma ja ma ei tea, kuna ma jälle kirjutan, sest esmaspäeval lähen Tallinnasse. Tantsupidu hakkab ju.

Olge tubli, seda püüan ka mina teha !

Siki.

TÜRA, KUI KURB MA OLEN !

Mul pole praegu midagi muud öelda peale selle, et mulle on alati poistest sõbrad rohkem meeldinud, sest nemad ei solvu ega hakka ma ei tea mida arvama, kui ma nende tüdruksõpradega välja lähen.

Vot tak, see ongi kõik, mis ma oskan öelda. Peaaegu läbikukkunud jaanid ja jälle olen mina halb !

Juhtub. :/

Ma tegin seda.

Ma kasvatasin enda ümber selle kesta ja nüüd ei tunne ennast ära. Mille tulemusena see kõik tuli? Võiks öelda, et ma külmutasin oma südame. Ma ei hooli sinu tunnetest, sest sina ei hoolinud minu omadest. Ütlen kõik välja, mis ma sinust arvan. Ma ei vali sõnu. Vaid ütlengi niiiii julmalt, et see kõik läheb sulle otse südamesse. Need sõnad panevad sind ennast vihkama, niii nagu seda teen mina. Või siiski, ma ei vihka sind. Ma jälestan Sind, ma tahaks, et sa mulle kusagil vastu kõnniks, et ma saaksin Sinust mööda kõndida nii nagu sind poleks olemaski. Ma tahan, et sa tunneksid seda kõike ja ... .

Millal ma muutusin?

Tead, see ajab juba naerma.

Jälle, mingi ma ei tea mitmendat korda, olen ma kurb sellepärast, et mind tehti jälle lolliks. Mängiti lihtsalt minu tunnetega. Hei, võtame nüüd kõik mingi grupi kokku ja trambime täiega Siki südamel ja tunnetel. Niimoodi, et temast mitte midagi alles ei jää. Niimoodi, et ta on jälle nagu mingi fucking inimvare. Mkm, seekord ei ole asi nii hull. Ma ei lubanud endal kiinduda ega ära armuda, kuid kui sa arvad, et sel juhul ma ei saanud haiget, siis oojaa, sain küll. Ma hakkasin uskuma ja usaldama. Hakkasin uskuma, et seekord sa oled muutunud. Kui sa eelmisel ja üleeelmisel korral mulle haiget tegid, siis miks polekski pidanud seekord tegema eks. Sa ütlesid, et ei taha mulle enam haiget teha, miks sa siis seda tegid? Miks sa minuga niimoodi käitusid? Miks ma nii loll olen, et sind jälle uskusin? Öeldakse, et mõned vead on liiga head, et neid ainult ühe korra teha. Sina ei ole enam minu jaoks hea viga. Sa oled viga, mida ma enam ei tee. Me ei saa enam rääkida sõprusest. Pärast esimest ja teist korda vb saime, aga enam mitte. Ma tunnen, et sa lihtsalt kasutasid mind ära. Sul oli raske, mina olin Sulle toeks, olen ju alati olnud. Ja nüüd, kui sul on kõik korras, viskad sa mu minema nagu nuku, lootes, et me saame sõbrad olla. Ei, enam ei saa!

Miks peab alati asi armastuses olema ?

Minu läpakaga on kõik. Käima enam üldse ei lähe. Kui ma mõtlen kõigile nendele piltidele, mis seal on, siis tahaks nutta. Mida ma siis teen, kui ma ei saagi neid pilte enam sealt kätte. Ma ei kujuta ette, mu elu on ilmselgelt läbi siis ju. See ongi ainuke mõte, mis mu peas praegu tiirleb. Teate, ma olen täna ainult raamatut lugenud, sest ma ei oska midagi muud peale hakata. Jube lihtsalt. Täiesti kohutav.

Jah ongi kõik!

Siki.

Alati saab paremini.
Minul läheb aga kõik täitsa viltu jälle ja ma tahaks oma elus kõik asjad vastupidiseks pöörata. Kuidagi rusuv tunne on jälle. Kõik, mis ma teen on halvasti. Ainus hea uudis on see, et sain oma asjad kõik korda j vastatud.
Ma ei mõista Sind, kui sa hoolid, siis miks sa niimoodi käitud???

See pisike poiss võitis mu südame täna, mis siis, et ta on juba poole aastane ja ma olen teda miljon sada tuhat korda näinud. (L) Robin.

Ma hakkasin täiega pikalt siia kirjutama, aga ausalt ma ei viitsi.
Põhisündmusteks on igatahes see, et eelmine reede ma pidasin oma vanade klassikaasalastega mu sünnipäeva ja see oli supertore. Alkoholi oli kll natukene rohkem kui vaja, kuid täiega lõbus oli. Nädalavahetus möödus Valgamaa tantsupeoga tõrvas, Pukaga ja pohmakaga. Pukas oli tore. Seal olles tekib soe tunne, nad on nagu kuidagi rõõmsad kõik, kui ma Pukka tulen ja see on täiega hea. Siis esmaspäeval, kui mul sünnipäev oli. See oli ikka ajuvaba sünnipäev. Kõigepealt lennundusmuuseumis lennutati mind mingi katapuldiga 22. meetri kõrgusele õhku, kus ma keerlesin nagu ma ei tea mis. Ja mind nagu konkreetselt lihtsalt pandi sinna sunniviisiliselt ja ma ei saanud mitte kuidagi sealt välja rabeleda, see oli igatahes täiestiiii kohutav. Siiamaani kardan. Üldiselt oli sellel päeval ülimalt palju asju, mida ma esimest korda elus tegin, aga mulle lubati koostada list, mida ma pean kindlasti enne tegema, kui ma 18 saan. Pärast lennundusmuuseumist sain linnas Cäroliga kokku ja esimest korda elus käisin Pirol ära. H5, hea tööö nooo. :D Siis kui ma lõpuks Äksi jõudsin, tuli nagu idee Lähtele minna. Ja siis me kõndisime Lähtele Triinuga, esimest korda elus Äksist Lähtele jala. Siis jõime ennast purju mu sünnipäeva puhul Lähte vaatetornis :D ... Igati meeldejääv sünnipäev. Igatahes hommikul mu pea valutas, süda oli paha. Aaa muideks pea valutas, sest ma jooksin peaga vastu aeda. :D Igati normaalne juu, või ei ??!?!?! Teisipäevane spordipäev oli kohutav igatahes. Rohkem midagi märkimisväärset ei ole. Muidu olen ma ikkagi sama rumal edasi nagu siiani olnud olen. Aga suvi tuleb ja suvel läheb kõik ju korda. ISEENESEST. Sinisilmselt usungi seda. Usun ja loodan. Igatahes on mul räme lahe päevitus, ausõna ma ei tahtnud ära põleda.
Mis siis, et ma järgmine nädal kooli pean veel minema üheks päevaks, minu jaoks on SUVI ! (L)
Teie Siki,
xoxo. (L)