Väljas tuiskab ja toas teki all on ka jube külm. Ma vaatan nightchati ja minu arust on see üks maailma kõige nõmedamaid ja ajuvabamaid saateid üldse. Miks ma vaatan seda siis üldse? Miks ma üldse teen vahest selliseid asju, mida ma tglt teha ei taha, asju mis mulle ei meeldi ? Isegi see muusika on halb ja täielik vaibakloppimine. Täiesti haige , ma mõtlen Talle. Ma ei taha juu! Miks oma mõtteid kontrollida ei saa ? Ma mõtlesin just sellele, kui palju valu oleks tglt olemata siis, kui ma poleks ennast purju joonud, kui sa poleks seda pilti minust teinud, kui sina poleks purjus olnud, kui me poleks suudelnud. Siis kui sa poleks sinna tulnud ja me poleks üksteise kaisus ärganud. Siis, kui me poleks neid segaseid sõnumeid saatnud. Siis oleks kõik see valu olemata olnud, kui me poleks jalutanud ja rääkinud mida see suudlus tähendas, kui sa poleks mul ümbert kinni võtnud ja küsinud, et mis siis nüüd saab ja me poleks koos seda kõike välja nuputanud. Kui ma poleks sinu juurde ööseks jäänud ja me poleks kella viieni hommikul üleval olnud ja muusikat kuulanud. Kui ma poleks teada saanud, et su lemmikvärv on heleroheline ja lemmikjook on d-light. Kui sa poleks öelnud mulle, et väärtustad minuga koos olemist. Kui ma poleks teada saanud sellest, kuidas sa oma elu näed. Siis, kui meil poleks koguaeg millestki rääkida olnud. Siis kui sa poleks neid rumalaid nalju teinud täispeaga. Või siis, kui me lihtsalt kahekesi olime. Kõik valu oleks tglt olemata praegu. Ma isegi ei mõtleks sulle ju. Ja see on kõigest pool sellest, mida ma nüüd ausalt öeldes kahetsen. JA TÄIEGA KAHETSEN, sest tänu nendele asjadele ja hetkedele ei saa ma enam Sinust lahti, ei saa ma Sind oma peast välja. Ainuke õhtu, mida ma ei kahetse, vaid siiralt igatsen on see õhtu, kui me käisime Äksi järve ääres ja rääkisime. Ainult rääkisime ja ma usaldasin sulle kõik, mis mu südamel oli. Rääkisin isegi nendest asjadest vabalt, millest ma kellelegi veel vabalt rääkida pole suutnud. Rääkisin sulle oma tulevikuplaanidest. Kõigest. Ja siis see rebane ronis su auto peale. Ja me olime lihtsalt SÕBRAD. Vot , seda ma igatsen. Kõik olekski pidanud niii jääma. Jah see oli viga. Minu enda tehtud viga. Ma loodan, et sa loed seda ja saad aru !

( ma sain ise ka alles praegu aru, kui kuradi avameelne ma oma blogis olen, kas see on halb ? )

You said you never wanted to see me hurt. Did you close your eyes then when I cried?

Did you ever fall for someone you know you shouldn't?
Try hard to fight your feelings, but you just couldn't?
You fall deeper with each passing day,
But try to hide it in every possible way.
He's only a friend, and nothing else--
That's the lie you keep telling yourself.
You keep on saying he's just a bud,
But deep inside, you're falling in love.
You get so giddy when you meet his eyes,
But keep reminding yourself it isn't right.
A simple glance turns into a stare,
But you pretned that you don't care.
It's "not right" for you two to be.
Is that why you hide it so no one can see?
But how long will you pretend?
Keep lying that he's just a friend?
Perhaps your feelings you can never show.
Perhaps it's "wrong" for him to know.
Your friendship can't be risked over this,
So being his girl is an impossible wish...