Nädalavahetus. Nagu ikka olen ma täiesti kodus ja naudin täiel rinnal seda, et ma saan lebotada ja telekat vaadata. Tegelikult ma valetan, sest ma just lõpetasin oma uurimustöö tegemise selleks korraks ja saatsin oma uurimustöö juhendajale ka ära. :) Tegelikult mul on natukene kurb meeleolu pragu.

Ma mõistsin, et SURM mõjub meiele kõigile täpselt ühtemoodi. Oled sa vana või noor, see mõjutab meid kõiki sügavalt. See on meie kõigi jaoks uskumatu ja sellega on raske leppida. Samas me mõistame kõik seda, et me ei saa surma ära hoida, vaid peame sellega leppima. See ongi selle juures kõige raskem. Hetkel on minu jaoks tegu küll täiesti tundmatu inimesega. Aga siiski oled Sa mu sugulane ja nii kurb on olla. Kõige raskem on see, et ma kardan, et sa võid kõige rohkem elada hommikuni ja mul ei olegi võimalust sinuga kunagi tuttavaks saada. Niiet inimesed kasutage oma võimalusi, kasutage neid hästi. Võimalused saavad otsa. Nagu ka aeg saab otsa. Miski pole igavene.

Täna käisime Siretiga pildistamas, õigemini, mina pildistasin teda. Suht ilus värk tuli. Tantsutrennis käisin ka. Ja minu Andry tuliiiiii. See muutis kõik suurepäraseks, kogu nädala ja nädalavahetuse ja üldse kõik. Ta naeris küll mu üle koguaeg aga ma olen ikkagi sitaks õnnelik, et ta tuli. Ta on ikka niii musi mul . (L) Ta on see sõpa, kes ei jõua ära oodata millal ma tema juurde lähen, vaid see musi tuleb ise. (L) Kallis oled tibulinnu.
Egas rrohkem midagi. Homme Lähtele tagasi.
Olge tublid.
xoxo. ;*