See kõik algas tegelikult juba reedel. Ma isegi ei tea mis põhjusel. Vb oli selles kõiges süüdi see, et ma ei saanud koju minna. Pidin hoopis Tallinnasse minema. Tegelikult ei taha ma sellest rääkida nii nagu keegi tõesti oleks sundinud mind sinna minema. Vabatahtlikult läksin. Ma tunne alati Tallinnas käimisest tegelikult rõõmu. Alati on tore näha ju sugulasi, keda pole niiii kaua näinud. Kuid seekord oli miski täiesti teisiti. Ma põhimõtteliselt ei rääkinudki kellegagi. Olin koguaeg üksi. Niii kuradi paha tuju ja nõmekas oli olla. Kõik sugulased küsisid, et kas midagi on juhtunud, et ma nii tujust ära olen. Ma tõesti ei osanud öelda, mis oli juhtud, sest ma tõesti ei tea, mis juhtus. Mul on mingi kõige haiglasem stress üldse praegu vist, juba tegelikult reedest saadik. Ma ei saa magada ja sellest tulenevalt on mul silmade all kortsud ka juba. See on kohutav lihtsalt. Mul on koguaeg niii halb olla ja tunne, et tahaks nutta. Ma tõesti olen väga rööpast väljas. Üheks suureks põhjuseks on ilmselgelt keemia. Ma tõesti ei taha koolist välja lennata keemia pärast. Ma ju üritan ja proovin ja tõesti tahan sellest aru saada, kuid ma ei saa. Ma ei mõtle millelegi viimasel nii palju kui keemiale. Ma tõesti kardan seda tundi. Enne igat tundi tahaks ma hoopis ära joosta või nutma hakata. See lihtsalt kõik on niiiii ebaselge ja nõme ja vastik mu jaoks. Peale selle tundub mulle, et see õpetaja ei tahagi mind õpetada. Ma olen igatahes väga kurb ja tõesõna masendunud viimasel ajal. Mu halb enesetunne käib ka närvidele juba. Peavalud, peapööritused, iiveldus, külmavärinad, südamevalud, põlvevalud, selg jnejne. MIS TOIMUB MINUGA?

Viimasel ajal on mulle väga hakanud tunduma, et inimesed ei saa minust aru. Ma lihtsalt olen nii keerulise iseloomu ja suhtumisega. Keegi siin ei tunne mind nii nagu ma tahaksin. Kõik on niii halb ja paha. :( Keegi lihtsalt ei mõista mind. Vahel ei mõista ma iseennast ka. Aga niinii raske on kõigega leppida. Üleüldse, ma ei saa aru miks ma mõningaid asju teen ja mõningad asjad tegemata jätan. Miks ma saan vihaseks inimeste peale, kes tglt minust hoolivad? Kaupo, ma pean su ees vabandama, et ma Sinu suhtes nii ülbe ja vastik olen olnud viimasel ajal. Anna andeks. Sa oled mulle meeletult kallis ja ma loodan, et see, et ma selline värdjas olen, ei riku meie sõprust. Ma TÕESTI ei taha Sind kaotada.
Gerda, ma ei tea, kuidas sa seda teed, kuid vahel mulle tundub, et Sa oled tõesti ainus, kes tõsiselt mõistab, mis minuga toimub. Ja ausalt oled sa vist ainus siin, kellele ma saan rääkida, mis tegelikult toimub mu sees. Sa lihtsalt ei naera selle kõige üle, ükskõik kui toter see ka poleks. Tõsiselt kallis oled.
Aleksandra, sa oled vist kõige ausam inimene üldse minu tutvusringkonnas. Vahel oled sa tõesti veider, kuid ma armastan Sinu juures seda veidrust. Oled mulle tõsiselt südamesse pugenud ! :)
Hetkel on need kolm inimest tõesti liigagi suurepärased minusuguse ( siia kõik kõige halvemad sõnad ) jaoks. Te tõesti olete väga olulised !
TAHAN NIIII VÄGA KOJU, OMA VOODISSE, TAHAN KODULÕHNA, TAHAN PÜHAPÄEVA HOMMIKUL PANNKOOKE MAASIKATOORMOOSIGA, TAHAN VAADATA OMA TELEKAST FAMILY GUYD JA SIMPSONEID, KELL 1 ÖÖSEL, TAHAN VAADATA HOMMIKUL KELL 6 MUTIKAID, TAHAN OMA SOOJA TEKKI, TAHAN OMA VILLASEID SOKKE. KURAT , MA TAHAN KOJU !!!!!!!!!!!!!!!!