Ma kõnnin pealtnäha tavlisel teel, kuid see ragiseb mu jalge alla. Tavalist teed katab jää. Jää ragiseb. Tekib tunne nagu kõnniks jäätunud järvel ning see jää pole piisavalt tugev. Jää võib iga hetk katki minna ja ma kukun vette. Jääkülma vette. Ma ei julge enam kõndida. Ma kardan. Ma kardan, et iga vale samm võib viia selleni, et jää lähebki katki ja ma kukungi vetta ja mina külmun siis ära ja siis lähen mina ka katki ju. Aga ma ei taha katki minna. Ma tahan elada. Ma tahan kõndida kevadises metsas, korjata seal lilli. Ujuda suviselt soojas vees ja võtta päikest päikese kollasel liival. Tahan näha sügise värvidemängu ja näha langevaid lehti. Kuid ma ei taha tunda talve külma õhku, ma ei taha tunda jäätumist. Talvel jäätuvad kõik asjad. Isegi südamed jäätuvad. Ja kõik mis jäätub võib maha kukkudes katki minna. Ja oh ei , kevadel nad asjad ei sula ju enam kokku. Ma kardan talve. Ma olen jäätumise vang.