Tänane postitus on mitmeti eriline. Ja seda rohkem kui ühel põhjusel. Tänane postitus on pühendatud Sulle Vanaema. Nii hakkab iga kuu 17. kuupäeva postitus olema pühendatud Sulle ! Ma ei saa sellest kunagi täielikult üle, et Sind enam pole. Ma loodan, et varsti ei tee see enam haiget. Kuid ikka veel on võimatu seda uskuda, et ma ei näe Sind enam . :'( Tänane päev on kurb ja keegi ei saa seda kurbust ära võtta. Mul on igasugune õigus olla kurb. Ma tahaksin näha su silmi reaalselt. Seda, kui rõõmus sa oled, ALATI. Ma armastan Sind ! (L)
Ja on veel üks tüdruk, kellele ma pean tänase postituse pühendama. Minu elu parim. Annika, Palju õnne sulle. Täna said sa aasta vanemaks , nüüd oleme me ju ühevanused. Tea, et sa oled minu südames , igavesti. Nüüd, homme ja ülehomme ja niii iga päev. Isegi kui ma Sind ei näe enam igapäev oled sa ikkagi minuga . (L) Ma armastan Sind ka ! (L)
Reimo kallis, ma armastan Sind ka ! Meeletult hea on teada, et keegi keda sa pikka aega ei näe, hoolib alati. Ja seda ei muuda miski. Sa oled mu üks parimaid sõpru. Mis siis, et natuke totu :D (L)