Õnn koputab kõigi uksele, kuid mitte kõik ei lase teda sisse .

Tegelesin oma blogi ümberkujunamisega, mis nagu näete ei tulnud üldse hästi välja. Elukurb. :(
Igatahes ei ole ma juba niiiii ammu kirjutanud midagi, kuigi kirjutada oleks palju. Samas on jälle palju asju, millest ma siia kirjutada ei saa. Paljudele võib tunduda see imelik, et ma üldse niii avalikult julgen kirjutada sellest, mis ma tglt tunnen. Aga mul lihtsalt ei ole midagi varjata. See olengi mina.
Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis sellest, kui palju olen ma viimasel ajal kuulnud seda, et keegi ei ole oma eluga lihtsalt rahul. Laused stiilis: Mul on kõik sitasti; Kogu mu elu on pläust; Kõik on niii mõttetu. Ja enamjaolt on need poisid, kes nii räägivad. Teate, see on kurb. Ja veel kurvem on see, et ma tahaks nende elu ilusamaks muuta aga ma ei oska. Niiii vasik on kuulata, kui keegi niiiii kallis arvab, et ta pole midagi väärt. Ja kusjuures, hiljaaegu jõudis mulle kohale, et ma olen ise samasugune. Mul on ju alati midagi halvasti. Kui palju olen ma tegelikult arvanud, et ma ei vääri isegi seda, et ma elus olen. Kas keegi muretseb minu pärast ka siis nii nagu mina muretsen nende poikade pärast praegu? Oeh , tegelikult ei oska inimesed absoluutselt väärtustada seda, mis neil on. Me kõik peaks rahul olema sellega, mis meil on ja unistada võime me ju enamast, kuid unistamise käigus me unustame selle, mis meil juba on. Tõesti, mina olen nüüd küll õige inimene sellest rääkima. Mina, kes pole kunagi rahul mitte millegagi. Mina, kes ma vingun alati. Naeruväärne. Nüüd peaks vist ütlema lause: Käituge minu sõnade, mitte tegude järgi.