Mul tuli meelde, et Oliver ütles mulle kunagi ühe väga toreda lause: Kui sa oled kaelani sita sees, pole mõtet pead norgu lasta ! :d ; d Ausalt , niii super on omada sinusugst sõpra. Ja ma tean, et sa oled sõber kogu eluks. Ma tean seda sellepärast, et me pingutame oma sõpruse nimel. Kallis oled ja ma igatsen Sind meeletult. ;*

Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks peavad inimesed tegema ennast ägedamaks, rikkamaks ja lahedamaks kui nad on. Oma jutuga. Tõesti, kas sa arvasid, et sa ei meeldi meile kunagi sellena, kes sa oled ? Kas sa arvasid, et me hakkame Sinust halvasti arvama, kui sa ei ole nii rikas kui sa väitsid? Tead, me ei arva Sinust sitasti, me oleme Sinus pettunud. Pettunud, et sa meile valetasid. Me arvasime, et sa oled teistest normaalsem, parem, kui need teised. Kuid tegelikult oled sa hullem, umbes 200000000000 korda. Sa lihtsalt ei tea kus Sinu koht on. Sa oled hale, et sa sellist sitta teistele räägid. Hahh.

Teate, vahel tekib niiii vastik tahtmine kedagi kallistada või kellegi käest kinni hoida. Tunne, nagu oleks ma loodud olema üksi. Vastik tunne. Ma ei hala sellepärast praegu, sest mul on kõik korras. Kuid vahel on siiski üksinduse tunne. Tahaks armastada kedagi rohkem, kui oma elu. Anda tema eest kõik. Olla valmis tegema kõik mis minu võimuses, aga teda pole. Ma mõtlen tõesti, et äkki seda inimest kelle jaoks olen mina tema eluarmastus ei ole veel sündinud. Mis teie arvate, kas see on reaalne ?