Ma avastasin endas uue hirmu. Ma tõesti arvasin, et see asi jääb mul kartmata, aga võta näpust. Ei jää. Nimelt ma avastasin täna, et ma kardan kodust ära minemist. Alles mõni aeg tagasi ma ütlesin, kui Cärol küsis, et ei karda, et ma tahangi ära minna. Tahan iseseisev olla. Ma ei kardagi seda, et ma ei saaks iseendaga hakkama, et ma ei saaks hakkama oma elu majandamisega ega elamisega. Ma kardan seda, et ma ei saa koolis hakkama. Ma pole harjunud suure klassiga. Ma tunnen hirmu selle ees, et võin järsku öelda midagi täiesti rumalat ja mind lihtsalt naerdakse. ( Jah Siki, räägi nüüd, et Sind ei huvita teiste arvamus. ) Meie armsas väikses klassis ütlesin ma tihti tunnis midagi rumalat ja muidugi kõik naersid, kuid keegi ei pidanud mind sellepärast lolliks või rumalaks. Me harjusime 9 aasta jooksul üksteise veidrustega ära. Keegi ei imestanud. Me kõik lihtsalt tundsime üksteist niiii hästi. See oli meeldiv. Kuid nüüd vähem kui kuu aja pärast, pean ma toime tulema tundmatusega. See olukord on kõike muud kui meeldiv. Ma lihtsalt ei tea kas saan hakkama. : / Tegelikult kui hästi järele mõelda, siis ma ei karda mitte kodust lahkumist vaid hoopis uude klassi minemist.